Kolmapäeval käisin Saint-Genis Pouilly's hambaarsti juures. Minu väga hea sõbranna, Julia, oli nii kena ja abivalmis, et tuli minuga kaasa ja oli minule ja arstile tõlgiks. Arsti tegi hammastest pildi, avas kanalid, puhastas, rohi sisse ja kirjutas mulle antibiootikumid, et võidelda bakeritga mis mu suus on, isn't that just great!? Ei tegelikult, ei olnud hullu midagi, kartsin rohkem, hullemat, sama valu, mida ma pidin Eesti hambaarsti juures üle elama, kuid õnneks tuimestati ära ja ma ei saanud arugi, kui töö valmis oli. Juba praegu tunnen, et hammas läheb järjest paremaks ja kahe nädala pärast lähen uuesti kaheks tunniks hambaarsti juurde, et ükskord ometi jälle rahulikult elada saaks. Seda valu, mida ma kannatama pidin, ei sooviks ka oma vihavaenlasele.
Aga tegelikult on nii hea enda ümber tunda hoolivaid inimesi. Minu hea sõbranna Ivana, Tšehhist, kirjutas mulle: Hi dear, I wanted to give you 50 euros, but in the end I found 40. It's for U !!! Your teeth recovery, xxx! ( Hei kallis, ma tahtsin sulle anda 50 eurot, aga leidsin 40, see on sulle, hammaste raviks, kallidmusid )
Ma ütlesin talle mitu korda, et ma ei saa seda vastu võtta, saan ise hakkama, ei taha ja nii edasi, kuid ta käis peale, et ma võtaks, et ta igal aastal aitab kedagi.. see oli nii armas temast. Süda läheb soojaks.. kui sõbralikud ja abivalmid inimesed siin on. Just.. lovely..
Neljapäeval ei juhtunud absoluutselt mitte midagi erilist. Või las ma mõtlen.. ah. Tüdrukud keelekursustel samuti küsisid kuidas mul on ja tunnevad huvi ja räägime absoluutselt kõigest, küll on ikka tore. Jah, ei juhtunud midagi erilist. Meil on valida, kas me teeme märtsi kuus A1/A2 rahvusvahelise testi, mis maksab 70 eurot. Ma mõtlesin tükk aega, küsisin nii Elisabethilt kui ka saksa sõbrannadelt nõu, kas ma peaksin selle testi tegema, ja jõudsin järeldusele, et ma ei tee seda veel SELLEPÄRAST, et kuigi õpetaja ütles, et kui ma kõvasti tööd teen ja õpin, olen ma A2 level ja arvatavasti teeks testi ära ka, aga see A2 level ei ole midagi suurepärast, midagi, mida ette näidada, kui kusagile kandideerida, seega, kui ma järgmine õppeaasta õppima lähen, saan võtta keelekursused ka koolis ja hiljem teha test paremale levelile, näiteks B1 või B2 ( sinna jõudmiseks läheb aega.. ) kuid siiski, arvan, et mui ma juba alustasin õpinguid ja kui ma ei jää Prantsusmaale kauemaks, siis ma tahaks keelega edasi jätkata, areneda.. ega see ju mööda külgi alla ei jookse, ja tegelikult ei ole sellel keelel midagi viga.. grammatika ei ole raske, vaid hääldus. Vahest vaatad kirjapilti ja kuuled õiget hääldust ja mõtled: Mida kuradit !?
Täna, reedel käisin Silvia, Julia, Giuliana ja Corinnaga Charly's Pubis. Rääkisime eluoludest ja absoluutselt kõigest. Neli sakslast.. jaah. Vahest ajavad natuke vihale, et räägivad omavahel saksa keeles ja mina igavlen, kuid seda ei olnud palju. Õpetasin neile natukene eesti keelt ka. Ma lihtsalt surin seal naerukrampidesse, see oli väga naljakas, kuidas nad hääldasid. Palusin neil öelda: " Võib võid võtta või ei või võid võtta " haha. Jah, naljakas. Aga neil tuli lõpuks päris hästi välja. Nüüd oskavad öelda tere, head aega, kuidas läheb. Homme lähen ma koos Julia ja Giulianaga Annecy'sse. VUPIDUPIDUU! Kindlasti üritan võimalikult palju pilte teha ja selle linna ilu ka läbi bloggeri teieni tuua.
Seniks aga.. pidage seal külmas Eestis vastu või kus iganest maailmaotsast te mu blogi ei loe.
Päikest!
No comments:
Post a Comment