La fete des Luimieres...

Ma pidin põgenema!

Pühapäeval ma pidin kodust põgenema! Olin siis mina rõõmsalt enda toas netis, kui järsku kuulsin, kuidas Michael ütes: " Täna on lõunaks kala " Ja oioioii, kui kiire mul hakkas! Kiiresti riided selga ja minema. Ega mul väga kusagile minna polnudki, enamus poode kinni ja mõtlesin, et lähen McDonaldisse sooja kohvi ja french fries sööma, mm, kui hea! Ilm oli nii mõnus - soe, lund sadas vaikselt, rahulik, puudu oli vaid hea seltskond, Eestist ja piparkoogid! Jõudsin koju umbes kolme paiku, kui pere oli minemas Hollandi jõulupeole, kutsusid mind ka, aga pereisa ütles, et see on kolm tundi ja kõik räägivad hollandi keeles, et mul oleks seal väga-väga igav, temal on ka seal raske, seega ma otsustasin mitte minna.
Soe tuba, kuum glögi maitseline tee, tekk, mandariinid, hea vaikne maja, lumi langeb tasa-tasa, olin oma toas nautimas sellist keskonda, kui Co ja Silvia seda segama hakkasid. Ütlesid siis, et me võiks Segny'sse minna Co juurde, kakaod jooma ja hiljem jalutama. Ei suutnud end kuidagimoodi motiveerida, kuid lasin end siiski pehmeks rääkida ja kell 4 võtsin Silvia peale, et Segny'sse sõita. Kohal, kakao joodud, läksime metsa jalutama. Meil oli Silviaga ausalt öeldes päris hirmus - pime, kedagi pole, lagendik, mets, hääled, Co umbkaudsed vastused meie küsimustele, et kas ta ikka teab, kaugel me oleme ja kus me oleme.. õnneks oleme elusalt ja tervelt kodus. Selline oli minu pühapäev!



What the hell?
Sellise emotsiooniga võtan kokku esmaspäevahommiku.

Hommikul läksin enne kaheksat auto aknaid jääst kraapima. Panin siis soojenduse ka sisse ja raadio töötas ja olin lastega üksinda. Lapsed autos, turvatöö peal, tuled peale, käsipidur maha ja valmis autot käivitama - auto ei läinud tööle, proovisin vähemalt 4 korda, ei midagi, kõik läks nulli - kell, raadio. Helistasin siis Elisabethile ja ta ütles, et siis pole midagi teha, pead lastega kooli kõndima. Samal ajal üritasin nii Dalmat kui ka Giulianat kätte saada, kuna olin lubanud nad auto peale võtta, kumbki ei võtnud vastu! Ma olin nii vihane.Hakkasin siis lastega kooli poole kõndima kui üks auto peatas ja küsis, kas lähme kooli, et ta võib meid ära visata. Bon! Väike konks oli selles, et kahjuks minule enam ruumi ei olnud seal. Ma olen seda meest varem näinud küll, aga põhimõtteliselt ma saatsin võõraga lapsed kooli. Sel hetkel tundus see ainuõige otsus - tunni aja pärast muretsesin end vigaseks ja ei suutnud end ära kiruda, mis mul küll arus oli? Hakkasin siis Giuliana poole kõndima, et ta mu peale võtaks, kui nägin Adelinet - perekonna sõber. Küsis siis minult, et kus lapsed on? Ütlesin, et nad läksid teise autoga ja tema vastas, et tuli neid peale võtma, Elisabeth helistas talle aga mind enam kätte ei saanud, kuna tal sai mobiiliaku tühjaks. Okei, läksin siis kiire sammuga, mobiiltelefon käes, mäest alla, et kuidagi Giulianaga ühendust saada kui ükshetk   PÕMMMM! Mats ja maaühendus, tegin korraliku õhulennu, telefon, kott lendas, käsi verine, nüüd on marraskil ja sinine, aga ei ule hullu, ma tugev Eesti naine! Bussijaama juures nägin Giulianat ja ta võttis mu peale ja lõpuks saime Ferney poole teele asuda, jõudsime Pervessinisse, kus Dalma elab, 8:57, vaesekene ootas ja külmetas. Vabandasin ja rääkisi talle oma hullu loo aga õnneks tsikid ei olnud vihased mu peale! Jõudsime siis kooli umbes 5-10 minutit hiljem, aga kuna osad tegid eksamit, siis klassiruumid olid kõik vahetatud. Kuulasime Dalmaga uste taga, et kus siis meie klass on - ei kusagil. Otsustasin siis küsida kontorist ja nagu ikka - inimesed on vahest nii ebameeldivad, põhimõtteliselt öeldi meile, et B15, teises majas, miks te hilinete, peate olema täpsed. Hallo - me oleme au pairid, kes töötavad lastega, midagi pole kindel, eksole! Igatahes, jõudsime siis ilusti tundi, aga mina ei suutnud keskenduda ja kaasa teha. Peas keerlesid mõtted - Kus Orla ja Fintan on? Kas nad jõudsid kooli? Kas Orla sai ilusti riided seljast ? Kas Nendega on kõik korras? Ja palju veel, otsustasin peale kursusi kooli minna ja vaadata, kuidas neil on ja uhhh, minu õnneks oli kõik korras! Kivi langes kohe südamelt. Ausalt öeldes, ma poleks iial arvanud, et ma nii-nii nende pärast muretseks ja pabistaks, aga eks aeg teeb oma töö ja nüüd on nad nii omad. Ilm oli kohutav - lund sadas, tuiskas, jää maas, külm. Jõin eile ehk kolm tassi teed..nii hea!
Kui Elisabeth koju jõudis, hakkasime akut laadima ja täna õnneks auto töötas korralikult! Õhtul, kui Michael koju tuli ja lapsed voodisse panime, siis ütlesid nad mulle, et kuna pereisa läks täna Lõuna-Ameerikasse ja ta lend läks 7:10 hommikul, siis pidavat ta hommikul kell 5 rattaga Genfi sõitma hakkama, aga Elisabeth otsustas, et viib ta ära, see tähendas seda, et mina oleksin pidanud olema üleval kell 6, juhuks, kui Elisabeth pole tagasi ja lapsed üles ärkavad.. tegime siis sellise diili, et enne ära minekut, teeb ta mu toa ukse lahti, ja kui ta õigeks ajaks tagasi jõuab, siis paneb kinni tagasi ja see töhendab seda, et võin kella 7 magada, wupiiiiii! Magasin seitsmeni :)
Hommikul viisin Orla kooli, tulin koju, mängisin Fintaniga jalgpalli ( sokkis ) ma kujutan ette, et mu jalad on sinised, vähemalt tundub nii. Siis laulsime natuke -and all, that, jazz. Elisabeth plaanib muusikali kandideerida, kuna ta lapsest saati juba tantsinud ja see oleks nii lahe, kui ta osa saaks! Tegin süüa - kartuliputru ja vinkusi, tomat, paprika, porgand, kõik. Kõht täis, nõud pestud, läksin Orlale järgi, et ta inglise keelde viia. Jutustasime ja naersime ja ei pannud tähelegi, kui kohal olime.. Siis seal toas oodates tuli Helen minu juurde, et kas ma saaksin ka seekord neid aidata ( paar nädalat tagasi aitasin neid ) - jah, loomulikult! Aitasin siis paberist panne ja mune ja nööre välja lõigata, snäkid valmis seada ja sain umbes pool tundi rahulikult istuda. Seal nägin tuttavat tüdrukut, Tšehhist, rääkisime juttu ja juba oligi aeg kodu poole asuda,Orla viiuli tunniks tagasi jõuda. Söögilauas rääkisime toidust ja keeltest ja pereema ütles, et kolm keelt on selgelt piisav, et ta ei tahaks, et nad nii noorena veel mingit keelt õppima hakkaksid ja siis ma ütlesin, et jaa, saan aru, et mõnikord nad küsivad minult kuidas on see või teine eesti keeles ja siis nad hakkasid uuesti küsima - ma pidin naerukätte ära surema, kui naljakalt nad hääldasid, kõik naersime pisar silmis ja voila, midagi märkimisväärset enam ei juhtunudki! Nüüd vaatan jalgpalli ja loen päevi ja tunde, millal ükskord Lyoni saaks :)
Tsau

PS! Ma olen nagu klikkide korajaja - huvitavad pealkirjad, igav jutt, haha, PARDON!

Täna hommikul..

1) Hakkas lund sadama
2) Sain jõulukaardi armsalt Teelelt
3) Oli väikene piinlik hetk köögis. Nimelt Elisabeth tuli eile Kosovost tagasi ja küsisin siis et kuidas reis läks!? Elisabeth vastas, et hästi. Ja sellepeale küsis 4-aastane Orla minult: "How was the party ?" ( Kuidas pidu oli ? ) ee... ma ei käinud eile peol, aga praegu mõtlema hakata siis peaaegu, et iga pühapäeva hommik on olnud vanematel mulle küsimus: " How was the party ? "Äkki ma järgmine laupäev parem ei lähe välja.. haha.

Ulalalala - järgmisel laupäeval lähen LYON'I ! Nädal, palun möödu kiiresti, ma nii-nii väga tahan sinna minna juba.

Lihtsalt pidin need pisiasjad, mis täna hommikul juhtusid ära mainima.



PS! Siin on hommikuti võimatu magada! Lapsed laulavad (loe: karjuvad), mängivad trumme, jooksevad..lärmavad, kaklevad ja rivi läheb edasi... Oh God Why!?






Ilusat esimest adventi!

Natukene..

..nalja ka!






Homme lähen Silviaga Jura tippu ( mägedesse ). Loodan, et siis lund sadama ei hakka. Täna käisin Meyrinis koos Co ja Silviaga jõulukinke vaatamas. Kahjuks ei leidnud midagi - ainult endale dressipluusi ja mõnusa pehme salli ja ostsin natuke šveitsi šhokolaadi ( kingituseks ) valmis, nüüd on kiusatus neid kõiki maitsta! Kolm nädalat veel ja olengi kodumaal. AA! üks uudis veel - Sergys avati täna pagariäri / boulangerie, kas pole mitte tore!?

Je t'embrasse

Ei viitsi..

..midagi ei viitsi teha-blogi kirjutada, poodi minna, lastega vaielda, koristada, õppida.

Ma tegelikult tean küll milles asi, h a i g u s oli kallal. Vajan vitamiine! Nimelt laupäevast  kuni neljapäevani oli selline tunne, et laske kuul pähe..ei taha siin vinguma ja virisema hakata, lühidalt - külmetus. Nüüd on parem, aitäh küsimast!


Esmaspäev oli täiesti tavaline hall argipäev, ei midagi põnevat.

Teisipäev oli  ... ( ausalt, ma ei mäleta, mõtlen...) Teisipäev oli ... tavaline? Olin hommikul lastega üksinda ja ega nad mind väga enam kuulata ei tahagi, aga loodetavasti see muutub tänasest, kuna rääkisin Michaelile sellest ja ta ütles, et see peab muutuma ja riidles lastega, luges moraali. Kui nad mind ei kuula, siis ta hakkab neilt mänguasju ära võtma. Täna hommikul mõjus. Mis siis veel teisipäeval oli, Fintan jäi Rafaeli juurde ööseks ja ma lugesin Orlale 5 raamatut. Ilm oli külm, tuuline, vihma kallas nagu oavarrest, vastik. 

Kolmapäeval oli Fintani tegelik sünnipäev, nüüd on ta  6-aastane, hip-hip-huuraaaay! Sõime kooki ja laulsime talle ja oligi  kõik. Päev algas natuke ebameeldivalt - läksime Orlaga Finnile järgi, siis ta veetis seal aega,  kuigi meil oli kiire, et klaveritundi õigeks ajaks jõuda.  Kui lõpuks majast välja sai siis hakkas nutma, et ta tahab oma legodega mängida. Ütlesin, et mängid pärast, aga tema jonnis ja oli ebaviisakas. Ütles, et see on lihtne,me lihtsalt ei lähe klaveritundi, siis ma vastasin et okei, ema helistab õpetajale ja ütleb, et sa üldse lõpetad. Siis tema oma vinguva häälega - EIIIIII. Ühesõnaga, raske on nendega. Käisime Orlaga poes leiba ostmas ja nende lastega on lihtsalt võimatu poes käija - Jooksevad, libistavad, näpivad kõike, räägivad kõvasti, k o h u t a v ! ! Tulime koju, tegin riisi ja kana ja hakkasimegi taaskord Ferney Voltaire poole astuma, lapsed keelt õppima. Kui neile pool 5 järgi läksin ja nad mind ei kuulanud, otsustasin, et räägin Michaelile, kuidas nad käituvad, kuid kahjuks oli kodus kiire ja andsin lastele veel ühe võimaluse - ilmaasjata. Neljapäeval oli kõik samamoodi ja nii ma siis kurtsingi pereisale ja nüüd on natukene parem.

Neljapäev ei teinud me suurt midagi - läksin lastele Kareni juurde järgi alles kella kuue paiku, ülejäänud päev oli n-ö vaba. Käisin kursustel, haha. Pidime siis enda kohta iseloomustavaid sõnu ütlema, ja üks naine ütles: " Je suis animal ", ehk siis, ma olen loom :D Tegelikult tahtis öelda, et Je suis amicale - sõbralik. Terve klass sai hea kõhutäie naerda! Pärast kursusi läksin Julia juurde - rääkisime seal mitu tundi kõigest ja kõigist!

Reede hommik algas väga ebameeldiva üllatusega - öösel oli nii külm, et auto lukk oli külmunud, ei keeranud võti absoluutselt. Mis mul muud üle jäi - pidime kooli kõndima. Ebameeldiv natuke oli, aga jõudsime õigeks ajaks. Fintanil jäi juudo trenn ka ära, kuna õpetaja haige. Kella seitsme paiku, kui Michael koju tuli, võtsin Silvia ja Julia peale ja läksime Segny'sse Co juurde pastat tegema.. oo, imedeime! Nad rääkisid inglise keeles. :)

Nüüd kirjutan blogi, varsti peaks Co mulle järgi tulema, et siis Meyrini poodidesse minna, jõulud ju ukse ees!

See oli kogu minu nädal. :)

Vaadake,

kui nunnu!

http://www.facebook.com/photo.php?v=10150765551480935

Haigus..

..murrab maha ka kõige tugevama Eesti tüdruku Sergys ( tegelikult ainukese Eesti tüdruku ) ..


mõista, mõista, mis see on -  j'ai une creve avec mal a la gorge, mal a la tête et de la fièvre...

Nädalavahetus..

..oli okei!?

Ehk siis, laupäeva hommikul üles ärgates tundsin, et jälle haigus kallal. Ei sa neelata, korralikult hingata ja köha murrab. Ei tahtnud siin vinguda ja ei öelnud kellelegi midagi, suur tüdruk, pean vastu. Nii ma vähemalt arvasin. Umbes kella üheteistkümne paiku hakkasime ettevalmistusi tegema, ma puhkusin õhupallid täis, pesin nõusi, riputasin kaunistused üles, pühkisin lehed õuest ära, katsin laua ja voila- oligi alguses kõik. Siis tulid külalised, 10 last + Orla ja Finn, ehk siis korraga 12 pisikest mürgeldajat.

Sünnipäev algas " jumping castle " ( batuut ? ) igatahaes, midagi seesugust. Kuna see on päris pisike, siis maksimum oli kolm last ja mina pidin n-ö vaatama, et keegi viga ei saaks. Sellega läks õnneks, viuh. Kes seda nutmist oleks jõudnud ära kuulata ?
Järgmine mäng oli lendavtaldrik, kes lennutab kaugemale. Pole õrna aimugi, kes võitis.
Siis mängisime seda mängu, et jagasime lapsed pooleks, ja siis 6 last pidid jooksma teiselepoole teed nii, et keegi teda ei puudutaks. Fintanil õnnestus see, need korrad, umbes 5, korda jooksid edasi-tagasi ja Finnil lihtsalt õnnestus niimoodi pääseda, et keegi ei puudutanud teda.
Järgmine mäng oli see, et lapsed võtsid paari, sidusime nad jalgu pidi kokku ja pidid ümber puu jooksma, üks tüdruk tahtis minuga joosta ja nii ma pidingi siis end ohverdama. Siis ühel tüdrukul, nimi vist oli Anya, läks kleit mustaks ja nutt lahti. Ütlesin, et pole hullu, keegi ei märkagi aga tema ei taha enam mängida ja kõik.
Järgmiseks mänguks oli muumia - kaks gruppi pidid ühest tüdrukust muumia tegema, kasutades WC paberit. Aitasin siis n-ö nõrgemat tiimi, aga meie muumia oli parem, haha.
TOAS oli kohutav. Lapsed kiskusid igasuguseid asju, jooksid, lärmasid, nutsid ( Anya ) ei sobinud talle vahvlit süüa, ei sobinud talle laua taga istuda, miks !? Pole õrna aimugi.
Kui vahvel söödud ja kommid jagatud, oli aeg, et kingid üle anda. Fintan sai päris huvitavaid asju. jalgpalli ( minult, talle meeldis see, juhhei ) siis draakoni raamatu, kolm väga huvitavat lauamängu, legod ja midagi veel, ei tule meelde, ah, mingi mõõga või midagi sellist, no enivei.
Kingid jagatud - mängisid nad kalapüüdmis mängu, peale seda läksid teisele korrusele, et teha Puppet show, millega nad hakkama ei saanud, küll nutetakse, et teda kopeeritakse ja küll on probleem, et vaikselt ei istuda ja siis lärmati läbisegi. Ma ütlesin küll, nii inglise kui prantsuse keeles, et be quiet, sit down, listen, ecoute ja nii edasi, mingiks 30 sekundiks oli vaikus ja siis hakkas uuesti pihta.
Siis tulid vanemad " lastele järgi " see tähendas seda, et nendega oli kaasas veel + 6 last. Kas pole mitte tore?
Õnneks, õnneks, õnneks, mõned siiski läksid suhteliselt varsti ära ja õnneks tuli Michael üles ja pani neile TV mängima, et mingit saadet vaadata ja siis olid nad vait. Mina olin siis nendega üleval, endal pea lõhkus, palavik, kohutav enesetunne. Need tunnid möödusid nagu nädalad, ausalt. Mõtlesin kogu selle aja, et millal nad juba koju lähevad. Nagu prantslased ikka, juttu jätkus kauaks ja nii nad siis umbes kaheksa paiku hakkasid koju liikuma.
Siis hakkasime koristama. Elisabeth küsis, et kas sa sõid ka ikka vahvleid ja kas sa midagi süüa tahad, polnud juba kella 1st midagi söönud, ütlesin, et ei, ma ei tunne end hästi. Ja siis ta ütles, et mine siis puhka ja magama ära, et ei pea aitama. Aga ma ikka aitasin neid, koristasin üksinda Orla toa ära ja all korrusel jälle pesin nõusi ja panin asjad tagasi ja oligi kogu minu aitamine. Käisin siis kiiresti pesus ära ja läksin juba üheksa paiku voodisse, ja umbes kolmveerand kümme magasin nagu nott!


Täna hommikul üles ärgates end palju paremini ausalt öeldes ei tundnud. Orla tuleb alati iga hommik " tere hommikust, Liis " või kolgib mu uksele, kui ma veel pole üles tõusnud. See ajab nii vihale, hommikuti siin magada väga ei saa. ( Muidugi kui ei tule kell 5 peolt ja lihtsalt oled surmväsinud ja ei tee sellest lärmist välja ) Elisabeth küsis siis, et kas tunnen end paremini, et ma ei näe hea välja :D haha ja ütlesin, et noh, mul on enam-vähem ja siis andis mulle rohtu ja läksime sööma!
Mida me siis hommikusöögiks sõime!? Ikka saiakesi, croussant, pain au chocolat, baguette jaa nii edasi. Mis mulle vähemalt meeldib siin on  värskelt pressitud mahl, niiii hea. Hommikusöök söödud, üritasin natuke prantsuse keelt õppida, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna kohe, kohe oli vaja bussijaama minna, et Julia ja Giulianaga kokku saada ja siis juba Genfi minna. Julia polnud varem käinud ja ütlesin talle, et muidugi lähme täna. Pakkus välja, et kuna ma haige, siis võime ka järgmine nädalavahetus minna aga ma polnud sellega nõus, olin juba lubanud talle Genfi tutvustada. Või noo, kui palju mina ikka tutvustada saan, olen seal vist ainult 7 korda käinud, aga midagi ikka tean juba.
Käisime vanalinnas, järve ääres, jet d'eau fountain Genfis on ikka niiii ilus! Loomulikult kui taevas on hall, siis pole see midagi märkimisväärset, aga kevade poole, vapustav. Sinine taevas ja kõik.
Giuliana tahtis mingi raamatu inglise raamatukokku tagasi viia, mis asus väga imelik kohas, n-ö punase latera tänaval, väga veider oli seal käia. Üldse mingi imelik tänav, oli seal väga luksuslikke restorane ja poode ja siis järsku mingi stripi klubi, hea asukoht, eksole. Peale seda käisime veel Starbuckis, võtsime ühe kohvi ja hakkasime kodu poole minema. Starbuckis küsiti siis, et mis su nimi on, mina et Liis. Vaadata what the hell? näoga otsa, ütlesin siis, L I I S ja sain õige nimega topsiku. :) eelmine kord oli Lyzz, huvitav.
Vanalinnas käisime ka St. Pierre katedraalis ära, mis on lihtsalt nii ilus! Seal istus mingi imelik mees ka, kes mediteeris ehk või .. pole õrna aimugi mida ta seal tegi, igatahes häälitses, ja kui me sisse astusime.. siis vaatas.. kurja pilguga! Aga.. eiii hooli!


Nüüd olen kodus.. Elisabethil ja Michaelil mingid külalised, Tom ja ... mingi naine oma lastega. Mina kirjutan blogi.. pean hakkama keelt õppima, üldse pole tuju. Järgmine nädal Elisabeth läheb ära, Michael on tööl ja mina pean kõige eest hoolt kandma, haigena. :( Milline armas ajastus, kas pole!?
Ainult kaks nädalat veel, ja siis lähen LYONISSE! Ma ei suuda lihtsalt ära oodata.. kaks nädalat veel, awesome. Ma olen alati sinna tahtnud minna. Kaks nädalat.. kaks nädalat.. pole palju, ega !?

Sain just teada, et kaks minu sakslastest sõbrannat, Co ja Silvia, käisin Annecys ära, ilma minuta. Kogu aeg olen rääkinud, et lähme, lähme, lähme ja ma olen pidanud kogu aeg seda trippi edasi lükkama ja ilma minule ütlemata käisid ära. Hakkab vist väike bitsimine pihta siin. Silvia vabandas küll ette ja taha, et ma pidin laste järele vaatama ja talle meeldib minuga aega veeta ja pidudel käija ja ära ole kurb, vihane, solvunud või mis iganes, aga natuke paha tunne ikka, aga pole midagi teha, eks see elu on selline. Kusjuures! Ma praegu avastasin, et need tüdrukud, kellega ma olen väljas käinud, on KÕIK SAKSLASED! Corina, Silvia, Julia, Giuliana, Justine.. whaat the hell!?  Huvitav kas see on mingi märk, et ma peaksin ikka saksa keeles edasi suhtlema, haha, lol. Ma ei tea mida ma siia kirjutan, hakkab juba lollusi kirjutama, suurest väsimusest ja haigena. Mis mulle Co ja Silvia juures ei meeldi on see, et nad räägivad peaaegu kogu aeg saksa keeles, omavahel. Täna Julia ja Ciulinagaga Genfis käies olid nad vähemalt nii kenad, et rääkisime ikka inglise keeles ja nad ütlesid ka, et see pole neist väga kena, aga noh, mis iganes.
Järgmine nädalavahetus lähen Silvia ja Co'ga Val thorysse jõulukinke ostma ja siis on vaid nädal jäänud Lyonini ja kaks nädalat Pariisini ( kuigi see pole veel 100% kindel, ei teagi, kas õnnestub sinna minna !?) ja kolm nädalat koju tulemiseni, aeg ikka lendab kiirelt.

Lisan siia mõned pildid ka tänasest Genfi külastamisest, i had a lot of fun, vinged tüdrukud on nad :)

Kahjuks jäi katedraalist nii palju peale.

 jet d'eau fountain, mina, Julia, Giulinaga, Genfis.

Kas pole mitte ilus?