Vaadake,

kui nunnu!

http://www.facebook.com/photo.php?v=10150765551480935

Haigus..

..murrab maha ka kõige tugevama Eesti tüdruku Sergys ( tegelikult ainukese Eesti tüdruku ) ..


mõista, mõista, mis see on -  j'ai une creve avec mal a la gorge, mal a la tête et de la fièvre...

Nädalavahetus..

..oli okei!?

Ehk siis, laupäeva hommikul üles ärgates tundsin, et jälle haigus kallal. Ei sa neelata, korralikult hingata ja köha murrab. Ei tahtnud siin vinguda ja ei öelnud kellelegi midagi, suur tüdruk, pean vastu. Nii ma vähemalt arvasin. Umbes kella üheteistkümne paiku hakkasime ettevalmistusi tegema, ma puhkusin õhupallid täis, pesin nõusi, riputasin kaunistused üles, pühkisin lehed õuest ära, katsin laua ja voila- oligi alguses kõik. Siis tulid külalised, 10 last + Orla ja Finn, ehk siis korraga 12 pisikest mürgeldajat.

Sünnipäev algas " jumping castle " ( batuut ? ) igatahaes, midagi seesugust. Kuna see on päris pisike, siis maksimum oli kolm last ja mina pidin n-ö vaatama, et keegi viga ei saaks. Sellega läks õnneks, viuh. Kes seda nutmist oleks jõudnud ära kuulata ?
Järgmine mäng oli lendavtaldrik, kes lennutab kaugemale. Pole õrna aimugi, kes võitis.
Siis mängisime seda mängu, et jagasime lapsed pooleks, ja siis 6 last pidid jooksma teiselepoole teed nii, et keegi teda ei puudutaks. Fintanil õnnestus see, need korrad, umbes 5, korda jooksid edasi-tagasi ja Finnil lihtsalt õnnestus niimoodi pääseda, et keegi ei puudutanud teda.
Järgmine mäng oli see, et lapsed võtsid paari, sidusime nad jalgu pidi kokku ja pidid ümber puu jooksma, üks tüdruk tahtis minuga joosta ja nii ma pidingi siis end ohverdama. Siis ühel tüdrukul, nimi vist oli Anya, läks kleit mustaks ja nutt lahti. Ütlesin, et pole hullu, keegi ei märkagi aga tema ei taha enam mängida ja kõik.
Järgmiseks mänguks oli muumia - kaks gruppi pidid ühest tüdrukust muumia tegema, kasutades WC paberit. Aitasin siis n-ö nõrgemat tiimi, aga meie muumia oli parem, haha.
TOAS oli kohutav. Lapsed kiskusid igasuguseid asju, jooksid, lärmasid, nutsid ( Anya ) ei sobinud talle vahvlit süüa, ei sobinud talle laua taga istuda, miks !? Pole õrna aimugi.
Kui vahvel söödud ja kommid jagatud, oli aeg, et kingid üle anda. Fintan sai päris huvitavaid asju. jalgpalli ( minult, talle meeldis see, juhhei ) siis draakoni raamatu, kolm väga huvitavat lauamängu, legod ja midagi veel, ei tule meelde, ah, mingi mõõga või midagi sellist, no enivei.
Kingid jagatud - mängisid nad kalapüüdmis mängu, peale seda läksid teisele korrusele, et teha Puppet show, millega nad hakkama ei saanud, küll nutetakse, et teda kopeeritakse ja küll on probleem, et vaikselt ei istuda ja siis lärmati läbisegi. Ma ütlesin küll, nii inglise kui prantsuse keeles, et be quiet, sit down, listen, ecoute ja nii edasi, mingiks 30 sekundiks oli vaikus ja siis hakkas uuesti pihta.
Siis tulid vanemad " lastele järgi " see tähendas seda, et nendega oli kaasas veel + 6 last. Kas pole mitte tore?
Õnneks, õnneks, õnneks, mõned siiski läksid suhteliselt varsti ära ja õnneks tuli Michael üles ja pani neile TV mängima, et mingit saadet vaadata ja siis olid nad vait. Mina olin siis nendega üleval, endal pea lõhkus, palavik, kohutav enesetunne. Need tunnid möödusid nagu nädalad, ausalt. Mõtlesin kogu selle aja, et millal nad juba koju lähevad. Nagu prantslased ikka, juttu jätkus kauaks ja nii nad siis umbes kaheksa paiku hakkasid koju liikuma.
Siis hakkasime koristama. Elisabeth küsis, et kas sa sõid ka ikka vahvleid ja kas sa midagi süüa tahad, polnud juba kella 1st midagi söönud, ütlesin, et ei, ma ei tunne end hästi. Ja siis ta ütles, et mine siis puhka ja magama ära, et ei pea aitama. Aga ma ikka aitasin neid, koristasin üksinda Orla toa ära ja all korrusel jälle pesin nõusi ja panin asjad tagasi ja oligi kogu minu aitamine. Käisin siis kiiresti pesus ära ja läksin juba üheksa paiku voodisse, ja umbes kolmveerand kümme magasin nagu nott!


Täna hommikul üles ärgates end palju paremini ausalt öeldes ei tundnud. Orla tuleb alati iga hommik " tere hommikust, Liis " või kolgib mu uksele, kui ma veel pole üles tõusnud. See ajab nii vihale, hommikuti siin magada väga ei saa. ( Muidugi kui ei tule kell 5 peolt ja lihtsalt oled surmväsinud ja ei tee sellest lärmist välja ) Elisabeth küsis siis, et kas tunnen end paremini, et ma ei näe hea välja :D haha ja ütlesin, et noh, mul on enam-vähem ja siis andis mulle rohtu ja läksime sööma!
Mida me siis hommikusöögiks sõime!? Ikka saiakesi, croussant, pain au chocolat, baguette jaa nii edasi. Mis mulle vähemalt meeldib siin on  värskelt pressitud mahl, niiii hea. Hommikusöök söödud, üritasin natuke prantsuse keelt õppida, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna kohe, kohe oli vaja bussijaama minna, et Julia ja Giulianaga kokku saada ja siis juba Genfi minna. Julia polnud varem käinud ja ütlesin talle, et muidugi lähme täna. Pakkus välja, et kuna ma haige, siis võime ka järgmine nädalavahetus minna aga ma polnud sellega nõus, olin juba lubanud talle Genfi tutvustada. Või noo, kui palju mina ikka tutvustada saan, olen seal vist ainult 7 korda käinud, aga midagi ikka tean juba.
Käisime vanalinnas, järve ääres, jet d'eau fountain Genfis on ikka niiii ilus! Loomulikult kui taevas on hall, siis pole see midagi märkimisväärset, aga kevade poole, vapustav. Sinine taevas ja kõik.
Giuliana tahtis mingi raamatu inglise raamatukokku tagasi viia, mis asus väga imelik kohas, n-ö punase latera tänaval, väga veider oli seal käia. Üldse mingi imelik tänav, oli seal väga luksuslikke restorane ja poode ja siis järsku mingi stripi klubi, hea asukoht, eksole. Peale seda käisime veel Starbuckis, võtsime ühe kohvi ja hakkasime kodu poole minema. Starbuckis küsiti siis, et mis su nimi on, mina et Liis. Vaadata what the hell? näoga otsa, ütlesin siis, L I I S ja sain õige nimega topsiku. :) eelmine kord oli Lyzz, huvitav.
Vanalinnas käisime ka St. Pierre katedraalis ära, mis on lihtsalt nii ilus! Seal istus mingi imelik mees ka, kes mediteeris ehk või .. pole õrna aimugi mida ta seal tegi, igatahes häälitses, ja kui me sisse astusime.. siis vaatas.. kurja pilguga! Aga.. eiii hooli!


Nüüd olen kodus.. Elisabethil ja Michaelil mingid külalised, Tom ja ... mingi naine oma lastega. Mina kirjutan blogi.. pean hakkama keelt õppima, üldse pole tuju. Järgmine nädal Elisabeth läheb ära, Michael on tööl ja mina pean kõige eest hoolt kandma, haigena. :( Milline armas ajastus, kas pole!?
Ainult kaks nädalat veel, ja siis lähen LYONISSE! Ma ei suuda lihtsalt ära oodata.. kaks nädalat veel, awesome. Ma olen alati sinna tahtnud minna. Kaks nädalat.. kaks nädalat.. pole palju, ega !?

Sain just teada, et kaks minu sakslastest sõbrannat, Co ja Silvia, käisin Annecys ära, ilma minuta. Kogu aeg olen rääkinud, et lähme, lähme, lähme ja ma olen pidanud kogu aeg seda trippi edasi lükkama ja ilma minule ütlemata käisid ära. Hakkab vist väike bitsimine pihta siin. Silvia vabandas küll ette ja taha, et ma pidin laste järele vaatama ja talle meeldib minuga aega veeta ja pidudel käija ja ära ole kurb, vihane, solvunud või mis iganes, aga natuke paha tunne ikka, aga pole midagi teha, eks see elu on selline. Kusjuures! Ma praegu avastasin, et need tüdrukud, kellega ma olen väljas käinud, on KÕIK SAKSLASED! Corina, Silvia, Julia, Giuliana, Justine.. whaat the hell!?  Huvitav kas see on mingi märk, et ma peaksin ikka saksa keeles edasi suhtlema, haha, lol. Ma ei tea mida ma siia kirjutan, hakkab juba lollusi kirjutama, suurest väsimusest ja haigena. Mis mulle Co ja Silvia juures ei meeldi on see, et nad räägivad peaaegu kogu aeg saksa keeles, omavahel. Täna Julia ja Ciulinagaga Genfis käies olid nad vähemalt nii kenad, et rääkisime ikka inglise keeles ja nad ütlesid ka, et see pole neist väga kena, aga noh, mis iganes.
Järgmine nädalavahetus lähen Silvia ja Co'ga Val thorysse jõulukinke ostma ja siis on vaid nädal jäänud Lyonini ja kaks nädalat Pariisini ( kuigi see pole veel 100% kindel, ei teagi, kas õnnestub sinna minna !?) ja kolm nädalat koju tulemiseni, aeg ikka lendab kiirelt.

Lisan siia mõned pildid ka tänasest Genfi külastamisest, i had a lot of fun, vinged tüdrukud on nad :)

Kahjuks jäi katedraalist nii palju peale.

 jet d'eau fountain, mina, Julia, Giulinaga, Genfis.

Kas pole mitte ilus?

 

Homme..

.. peame Finni sünnipäeva.
Arvatavasti tuleb kohale 10 last + Fintan ja Orla.
Kella 5 paiku, kui vanemad tulevad, võib tulla + 6 last juurde ja vanemad (8) või isegi rohkem!
Isn't that just great!? ( ei ole )
Teen pilte ka ja ma kingin Fintanile jalgpalli.. :)

Kallid põngerjad, palun ärge mu närve sees ära sööge, aitäh!

Mind mind ees ootab..

Täna läks Michael tööasjus Nigeeriasse, esmaspäevast reedeni ei ole teda kodus. Elisabeth läks trenni ja jäin lastega kella kuue paiku üksinda koju. Pool kaheksa, kui ütlesin, et on aeg voodi minna, siis hakkas Orla nutma. Ja kuidas veel! Ou mai gaad, üritasin teda maha rahustada ja Fintan ka, aga tema ikka et " I want my daddy.. " jaa nii edasi. Olgu.. umbes 10 minutit nuttis ja siis ma andsin neile tüki šhokolaadi ja jättis järgi, aga pani väikse killu maha. Panin talle pluusiselga.. vaatas mulle otsa ja ütles " Next time i will cry longer " ( Järgmine kord ma nutan kauem " ) Ja siis ma ütlesin, et MIDA!? MIDA !? Nagu üllatunud ja siis ta hakkas naerma ja voila, bon!
Täna sain ka esimese trahvi, 30 eurot ja 50 senti kui täpne olla. Asi siis selles, et ma sõitsin " piletita ". Ma pole elu sees Prantsusmaal, siin väikestes linnades, kontrolli näinud, ainult Genfis. Oli siis põhimõte, et kuna nad pole varem kontrollinud, et vaevalt neid tänagi olla on, sest iga kord kui ma Thoiry'sse sõidan pean maksa edasi-tagasi 2,40. No igatahaes.. ei ostnud piletit! Ja mida mina lõpp-peatuses näen! Kontroll juba ootab. Tõusin siis kiiresti püsti ja ostsin pileti, kuid kahjuks nad nägid seda, küsisid minult dokumenti ja ütlesid, et see pilet ei kehti. Normaalne. Ütlesin, et misasja, et mul on ju pilet ja siis vaatasid kellaaega ja üks minut enne ostetud vms.. et pole võimalik ja nii oligi. Siis ütlesin, et vabandust, ma ei räägi prantsuse keelt, võeti märkmik appi ja hakata inglise keeles minuga rääkima, ei saanud kuidagi välja vingerdada ja nii ma siis pidingi 30 eurot maksma, andis mulle veel mingi trahvi lehekese kah, aiii kui vihane ma enda peale olin. Ei jõudnud ära kirjuda, kui loll. Et siis 1, 20 asemel maksin 3km sõidu ees 30 eurot, mis ei ole üldse väike summa, põhimõtteliselt tuulde visatud.
See laupäev peame Fintani sünnipäeva, kutsus üheksa last, kohale tuleb ehk kaheksa + Orla ja Fintan. Et siis.. edu mulle ja Elisabethile, Michaelile. Kuidas ma seda ei oota, loodan, et nad väga ei kisa ja ming hulluks ei aja :)
Järgmine teisipäev on Elisabeth teisipäevast laupäevani ära, et siis põhimõtteliselt tuleb üks raske nädal ja ülejärgmine nädal läheb Michael Lõuna-Aafrikasse ja järjekordne raskem nädal, nagu seegi. Aga no, pole midagi kurta, siia tulles ma teadsin, et nad reisivad palju ja olen sellega arvestanud.
Kursustel on lahe! Saan kolme rüdrukuga, Amy, Julia ja Dalma, väga hästi läbi ja nalja jätkub. Seniks aga- adios amigos!

The party was..

..GRAZY!

Eile hommikul kui kell 9 üles ärkasin, oli pere juba kadunud. Ma eeldasin, et kuna Orla ja Finn käisid eile sünnipäeval, siis läksid Genfi kinke ostma, ja nii oligi. Mina mõtlesin, et mul läheks uut salli vaja, et lähen käin Thoiry's ära, mõeldud, aga mitte tehtud. Nimelt pidi buss minema 10:53 ja kui mina 40 toast välja läksin ja 51: bussipeatusesse jõudsin, oli buss läinud. Te ei kujuta ette kui vihale see ajab. Vahest hilineb buss 5-7 minutit, vahest läheb varem ära, üldse ei hoita kellaaegadest kinni. Siis mõtlesin, et hoopis lähen Saint-Genis Pouilly'sse poodi, tuli hirmus mandariinide isu. Tagasi tulles oli samuti äpardus bussiga - buss pidi minema 45, mina olin 49 kohal ja mõtlesin, et kui tore, jälle jäin bussist maha, ootasin veel paar minutit ja mõtlesin siis, et ahahh, juu siis on varem ära läinud. Ei olnud varem ära läinud, sõitis hoopis minust mööda ja peale ei saanudki. Nii ma siis kõndisingi korralikult 45 minutit koju tagasi. Õnneks oli ilm päris okei. Igatahaes.. kodus pere juba tegi süüa, sõime brokolisuppi ja riisi/kala ( mina ei söönud ), siis lapsed läksid sünnipäeva peole ja Silvia tuli minu juurde ja läksime tema üliuhke autoga Corinale kinki vaatama. Mõtlesime teha talle kommipuu, aga mitte kusagilt ei leidnud vaja minevaid komponente, seega ostsime talle ühe väääga vinge pasta, haha, ja siis küpsetasime talle küpsiseid. Päris ise tegime - lisasime paar muna ja segasime kokku, panime taina ahju ja kogu meisterdamine.. lol. Siis umbes kella viie paiku tulin koju, käisin kiiresti pesus ja hakkasingi peole sättima. Kella kuue paiku tuli pere koju, siis nad Skypesid seal Elisabethi õe ja tema perega, laulsid seal hollandi laule ja.. täitsa vinge oli tegelikult kuulata. Natuke enne seitset tuli Silvia siia.. siis Orla tuli jagas oma komme meile ja peale seda hakkasimegi Macumba poole sõitma, enne muidugi võtsime Co Segnyst peale. Ah muide, Co rääkis, et kui ta ütles oma perele, et ma olen eestist, siis ta pereisa arvas, et eestlased on juudid, see on arengumaa ja me võitleme oma iseseisvuse eest, kas pole mitte huvitav. Aa.. ja tagatipuks oleme tumedanahalised..:) What ever.
Igatahaes..Macumbasse sõites oli vahepeal väga kõhe tunne, absoluutselt midagi ei näinud.. udu oli kohutav. Tegelikult hakkabki nüüd selline aeg pihta, mil hommikuti/õhtuti mitte kui midagi ei näe. Sõitsin neljapäeval Ferney Voltaire kursustele ja siis minu ees oli vähemalt 20 autot ja taga samuti 20 ja midagi ei näinud, ainult teed ja ülejäänud kõik udu, valge, kõhe..
Peole sõites eksisime paarkorda ära ja piiriääres olid mõned selkeldused. Me sõitsime ju nii, et Prantsusmaa - šveits - Prantsusmaa. Ja siis esimene piir oli kõik ok, teise piiriääres pidi maksma kaks eurot, ei võtnud masin Silvia Master carti ega minu VISA ja siis maksime sulas ja saime hunniku sente tagasi. Silvia pööras ringteelt valesti välja ka, ja siis mõtlesime et misasja, jälle piir ja jälle peame kaks eurot maksma või.. aga siis mina avastasin, et tegelikult oleks ju saanud teistpidi ka sinna ( GPS näitas, et peaksime uuesti piiri ületama, wtf? ) siis Silvia sõitis põhimõtteliselt vastasuunavööndis ja seal on ju kaamerad ka, loodame, et mingit jama sellest ei tulnud. ( siin karmid seadused ja kui politsei sulle vastu kõnnib või vaatab/jälgib, siis on natukene kõhe tunne küll, neid on selline hoiak siin, et vott ei maksa jamada.. lol ) vot nii.
Ah, mis ma ikka meie journey'st räägin, räägin parem peost. Jõudsime siis sinna umbes 20:20.. Co oli meile restoranis laud reserveeritud ja milline uhke teenindus. Mina võtsisin siis tortilla ja salati, apelsiinimahla, ja magustoiduks sorbeti viinaga. ( mis oli ülihea, viina maitset ei olnud ega midagi ) Muidu olid hinnad mõistlikud, aga vot 5, 5 eurot apelsiinimahla eest tundus küll ülikallis, mismõttes!? Isegi mu salat ja tortilla olid odavamad, aga noh, teadsime juba ette, et lähme Co sünnipäeva tähistama ja lihtsalt tuli korraks see raha välja käia, pole hullu. :) Aah, prantslased on ikka väga sõbralikud. Silvia võttis oma kaamera välja, et pilte teha ja siis üks prantsuse härra kõrval lausast ütles, et ta teeb meist kolmest pilti, tänasime ja ütlesime, et ei ole vaja, et ehk hiljem, kõigil oli söömine pooleli ja siis enne, kui nad hakkasid ära minema, siis üks naisterahvas ütles, et teeb meist pilti ja ütles, et tehke nii ja naeratage ja nii edasi, niii armas :).
Umbes pool 12 läksime siis klubisse.. päris tühi oli see.. kuid 12 hakkas rahvast sisse tulema ja pidu võis alata! Tantsisime, kuis jaksasime. Siis Aah, muide, Co oli meile oma n-ö koha ka reserveerinud seal, toolid ja lauad jaa nii edasi. Esimest korda, kui tantsima läksime, otsustasime joped toolide peale jätta, kotid võtsime kaasa ja pärast kui vetsu läksime jätsime samuti joped sinna - tagasi tulles - voila, joped kadunud. Küsisme siis baarist, et mis toimub ja baarman tõi tagasi- siis viisime need riietehoidu. Ei lasknud sellest viperdusest oma õhtut rikkuda ja ülicool oli seal. Rahvast oli väga palju - kohati liiga palju, inimesed õõrusid ükstesise vastu ja ei olnud ruumi, et tantsida, pidasime vastu! Rahvas oli mõõdukalt purjus, ei olnud mingit kaklust ega keegi magamas.. või tülitsemas, kõik olid sõbrad. Seal oli ka jänku, playboy jänku ja siis ta tuli mul selja taha, panid käed silmade ette ja ütles " Kukuu " haha, lols. Umbes kella kolme paiku mõtlesime, et lähme vaatame teistesse ruumidesse, kuna seal läks liiga kitsaks ja umbseks. Alors: esimeses ruumis oli nagu reggea muusika, natuke hiphop ( näiteks Akonit oli palju ) seal oli jumala chill.. põhiliselt mustanahalised, aga, doesn't matter, vinge oli seal. Siis teises ruumis oli salsa või midagi seesugust, ka põhiliselt mustanahalised, doesn't matter, siis oli ruum, kus oli üle 30 ja 40, lols, pidu käis, rahvas kepsutas jalgu ja õlle voolas. Ja siis oli veel mingi ruumike, kus oli eeeee, macarena aaaayh! Siis läksime n-ö kluppi tagasi ja tantsisime veel umbes poole neljani. Siis Co ja Silvia tahtsid koju minna ja ma ka bitchima ei tahtnud hakata - läksimegi. Kell  pool 5 olin kodus ja umbes viis läbi tudule. Hommikul ma oli lihtsalt väga vihane, no ei saa magada, kui lapsed mängivad klaverit, jooksevad, karjuvad, nutavad ja Michaelil on väga kõva hääl, iirlane, sellepärast, nagu ta ise väidab ja Elisabeth riidleb Finniga ja siis oh jah, katsuge ise niimoodi magada. Täna lähen (loodetavasti) hiljemalt kell 22:00 magama. Ja oligi kõik, I had fun! Lisan mõned videod ja pildid ka.

Või siiski mitte, tuleb välja, et ei lae millegi pärast!? Proovin homme või õhtu poole uuesti, seniks aga, tsau! :)

yo..

...miks te ei vasta mu küsimusele siis. Küsin uuesti - Ca va ? :)

Olgu. Ma tegelikult ka ei mäleta millal ma viimati kirjutasin, aa, mäletan, esmaspäeval (?), seega neli päeva möödas. Minu tööpäevad on väga rutiinsed, aga mõned viperdused on ka sisse tulnud.
Teisipäeval algas Orla koolipäev peaaegu samamoodi, nagu esmaspäev, et õpetajat ei ole, silt oli värava ees ja DADAAA - ma sain aru, mis kirjas oli. Kirjutati, et õpetaja blabla.. ei mäleta ta nime, puudub aga tal on asendusõpetaja, seega Orla jäi kooli. Tulin koju ära, koristasin natuke, panin riided kuivama ja siis olin niisama oma toas. Siis tuli see koristajatädike ja oligi aeg Orlale kooli järgi minna, et ta inglise keele tundi viia. No.. siis olime autos, nagu ma ennist olen maininud, on teed siin väga kitsad ja käänulised, igatahes, Orla ütles, et tal läheks salvrätikut vaja, ütlesin, et oota, kuni me valgusfoorini jõuame või midagi, et siis saan otsida, aga tal läks seda KOHE vaja ( ma parem ei hakka kirjeldama, mis ta ninas toimus), hakkasin siis otsima kõrvalistme juurest, üks käsi roolil, teisega kombates ja ühel hetkel kui teele vaatasin, oli mu ees mega suur kivi, oh issver, rool kohe vasakule, siis paremale, ja sain auto jälle kontrolli alla. Jalad hakkasid värisema, sees hakkas keerama, kogu see aeg, kui ma nüüd sõitnud oled, siis mõtlen selle peale kui jube see oli, lucky me, et vastu ühegi autot ei tulnud. Küsisin Orlalt, et tal on ikka kõik okei ja siis ta ütles, et jajaa, et lõi oma pea vastu aknaklaasi, aga muidu okei. Siis ma üritasin natuke teda rahustada, ütlesin, et ohh, see polnud tegelikult midagi hullu, et natuke oli ju nalakas ka, ja siis ta kordas, et oli jah naljakas ja siis naersime pool teed selle üle ( PS! Ma olin surmani hirmunud siiski ) Ja nüüd vaatan kogu aeg teele ja ei mingit salvrätikut. Eks asi oli selles ka, et ma olen teega juba nii harjunud, et tunnen kindlalt sõites, aga never again. Ja siis inglise keeles, kui ma teda seal, ooteruumis ootan, siis seal on teised vanemad ka. Üritan alati keelt õppida seal, aga no ei ole võimalik, kui mingid tädikesed jutustavad seal. Või beebi nutab. Või nii palav, või nii külm.. või nii kitsas, või ma olen laisk ja tegelikult ei viitsi, põhimõtteliselt saaks end ju n-ö välja lülitada, mõned korrad olen isegi suutnud. Koju kiirustades, ma pean kogu aeg koju kiirustama, sest inglise keel peaks lõppema 15:30, aga lõppeb alati 37 või isegi 40, kuna see on Ferney Voltaires, a sinna sõidab oma 15-20 minutit, kui tipptund siis isegi 30 minutit, siis me ei jõua tagasi koju Orla viiuli tunniks, mis hakkab 16:00. Tuli vist üks segane lause? Loodan, et saate ikka aru. Ma olen mingi kaks-kolm korda öelnud, et kui nad lõpetavad hiljem, et ma pean siis neid natuke tülitama ja Orla pool ära võtma, kuna me peame kiirustama koju. Alguses: yes, yes, that's fine. Ja kui ma sinna lähen, siis umbes, et ahh, nad peaksid varsti lõpetama, ma toon nii kaua Orla koti jms ja me ikka lähme 40 majast välja ( kirikust ) niiiiii vihale ajab. Elisabeth ütles, et laseb Michaelil sinna helistada või kirja saata, sest kui teeolud halvemaks muutuvad, siis on keeks.
Päeva lõpus sain kooli ees Julia ja Gulianaga kokku, au pairid Saksamaalt ja rääkisime nendega natukene juttu. ja tulime koju ja oligi kogu päev.
Kolmapäeval siis lastel kooli pole. Hommikul läks Finn klaveritundi ja meie Orlaga mingit draakoni etendust vaatama, mis oli maailma kõige igavam asi. Ei mingit draakoneid, lihtsalt mingi vana naine istus seal tooli peal ja rääkis 3 lugu, lapsed kõik nihelesid ja jutustasid ja see oli niiiiiii igav. Siis pärast said nad draakoneid värvida, Orla ütles, et ta ei taha, et tahab koju minna ja siis ütlesin, et võta pilt kaasa, et saad kodus värvida ja nii oligi, tulime ära. Siis tegin süüa - riisi/kana ja salatit ja hakkasime taaskord Ferney Voltaire poole astuma, seekord hollandi keelt õppima. Mina passisin niisama 2,5 tundi, jalutasin ringi seal, tulime koju, Finn ja Orla võisid telekat vaadata ja siis oligi kõik, enam nendega väga ei tegelenud.
Neljapäeval nägin ma neid alles õhtul, peale kooli, peale juuksurit tegelikult. Hommikul viis Elisabeth nad ise kooli ja peale kooli läksid nad juuksurisse ja voilaa-koju jõudsid mingi 6. Siis sõime suppi ja rääkisime juttu ja oligi kõik. Hommikul oli ebameeldiv üllatus ka - kuna nõudepesumasin ei tööta, siis Michael küsis, et kas ta saab minult teenet paluda, et kõik nõud nõudepesumasinast välja võtta ja käsitsi ära pesta. Mis mul muud üle jääb, ega ma siin bitchima ka ei saa hakata, et pese ise, ma ei viitsi ja nii ma siis seal sulistasingi pesta neid nõusi mingi 20 minutit. Teisipäeval peaks parandaja tulema. :) Ja ongi kõik. Täna viisime Elisabethiga koos lapsed kooli, mina sõitsin, ja siuke tunne, et Elisabeth kardab minuga sõita, haha, hoidis uksest kinni, või tal lihtsalt selline harjumus? Igatahes.. jah. nii oligi. Finn nagu vana tuulepea ikka - kooli ilma koolikotita. Läksin  siis järgi, tulime nüüd koju, koristasin natuke ja nüüd istun siin oma toas ja kirjutan blogi :)
Au revoir

Salut les amis!

Ca va?
Je suis fatigue. Je ne sais pas pourquoi.  Bonnes nouvelles - Je vais La Fete des Lumieres, Decembre 8, a Lyon. How cool is that? Igatahes.. 8. detsembril lähen ma 15 euro eest Lyonisse, festivalile. Linn on n-ö valgustatud tuledega ja kunstiga või noo.. ma ei oska kahjuks eesti keeles seletada selle festivali mõtet. Lisan äkki parem mõned pildid.. pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna!

Ja Sel nädalavahetusel lähme Co sünnipäeva Genfi tähistama.. või, tegelikult mitte päris Genfi.. meist n-ö teisele poole Genfi.. ehk siis Macumbasse. http://www.macumba.net/  Tseka üle, päris vinge koht tundub olevat. On seal siis nii, et kõige pealt saab süüa midagi ja siis on nagu ööklubi :) Can't wait.

Selle laupäeva teemaks on siis Crazy night või midagi sellist, ja dressode: Be colored.

Ja üks au pair korraldab detsembris reisi Pariisi ka, kutsus mind ka kaasa, loomulikult tahan minna! Kui on suurem grupp, siis ei peaks väga kalliks minema ja ega ma siia ju koju istuma ei tulnud, ikka Prantsusmaad avastama. See ei ole veel 100% kindel, kuid peaks olema 14-15 detsember.. cool. Ei viitsi Pariisist pilte otsida.
Järmine nädalavahetus, loodan niiiii väga, et saan Annecy's ära käia. Algne plaan oli minna see pühapäev, aga ilm oli nii kole. See nädalavahetus mis tuleb, pole ka kõige parem plaan, kuna kui me õhtul välja lähme, siis ei jõua ju crazy nightil olla, kuna linnades kolamine ja ringi käima väsitab ka ikka väga - väga ära, ehk järgmine laupäev.

Aitab praegu sellest jutust.
Täna siis hakkas jälle töö pihta. Hommikul oli äratus kell 7, nagu ikka. Kell 7:30 olin valmis ja lapsed ka enam vähem. Kooli minnes oli väike üllatus - Orla õpetaja puudus jälle, see tähendaks, et võimaluse korral peaksid vanemad lapsed koju tagasi viima - aga minul see võimalus puudus, ei taha kursustelt puududa, kuna pere on juba päris roppu raha sinna alla pannud, siis ütlesingi, et vabandust, ma ei saa teda kaasa võtta, Orla pandi siis teise klassi, kus võib olla 30, 40 õpilast. Orla hakkas nutma ka, et ma ära läksin. Pool viis talle järgi minnes oli kõik okei - tüdruk oli rõõmus, lähev kolmapäeval vist mingit draakoni etendust vaatama ja tal oli kõik okei. Muidugi väikene õnnetus ka, jälle, - piss tuli püksi. Ma arvan, et ma olen mingi 4-5 korda pidanud märjad riided koju viima, oh well. Not cool. Autos lapsed mangusid, et ma neile Tommy and Jerryt näitaksin, aga vot, vanematele ei meeldi väga, kui lapsed arvutis on või telekat vaatavad, lubasin, et homme, homme luban natukene. Koju tulles Finn ja Orla õppisid natukene, siis sõime, siis ma olin " kontserdil " - Orla tegi balleti ja Finn mängis klaverit. Aah.. ja siis Finn tahtis teada kuidas eesti keeles öelda, et " haha, you laugh " ütlesingi siis, et " haha, sa naerad " ja ta kordas järgi, mitu korda, ja ma pidin lihtsalt naerukrampide kätte ära surema.. milline hääldus, ikka veel naeran, oleksin pidanud salvestama, aaa, ma tean, kunagi teen video, ja Michaeli naerust ka, alati kui ta naerab siis ma oma toas saan naerukrambid.. niiiiii naljakas naer lihtsalt. Siis pärast " kontserdit " mängisime lastega Aliast.. lasin Fintanil võita, poiss läks väga õnnelikuks, siis tuli Michael koju.. panime nad voodiesse ja oligi kogu päev lastega.

Ma natukene õnnelikum nüüd, kuna prantsuse keel hakkab juba.. mõistlikuna tunduma ja enam nii raske ei olegi ja mulle kohe meeldib nüüd seda õppida! :)

Muusikat ka :)


Au revoir!

Võta end käsile..

...ja kirjuta siia midagi, Liis!

Vot niimoodi avangi oma blogi. Millest mul siis kirjutada on. Kell on praegu 00:45. Tulin just pesust ja nüüd ootan und. Täna hommikul magasin umbes kella üheteistkümneni. Seda sellepärast, et jõudsin koju kahe paiku, käisin Silvia juures ja vaatasime filme. Nii.. trummipõrin ...









Twilight 2: New moon                                                     Twilight 4: Breaking dawn

See on tegelikult ikka üsna suur deal, et me neid filme vaatasin, sest ma pole tegelikult üldse suur Twilighti fänn ja ei huvita neist üldse, aga Corina on ja Silvia tahtis ka vaadata ja nii me siis vaatasimegi neid öösel kella kaheni. Mis ma siis filmide kohta oskan öelda - mulle meeldis esimene film ja teine film rohkem, kui neljas, kuna seal on rohkem äktsionit ja tegevust. Neljandas läks film põnevamaks alles siis, kui Bella (?) sünnitas, ehk siis põhimõtteliselt ikkagi filmi lõpu poole. Minu jaoks ei hoidnud filmi esimene pool üldse seda põnevust üleval, et oh.. nüüd peaks midagi juhtuma, ei osanud midagi oodata. Vott nii.


Täna käisime siis tüdrukutega Ferney Voltaires kinos James Bondi uusimat filmi Skyfall vaatamas. Noo see film juba oli midagi. Kuigi film oli umbes 2h 30 min pikk, oli siiski huvitav vaadata, märul käis, äksjon, peksud, möllud, särgid, värgid - ahh ma ei tea miks ma seda praegult niimoodi kirjeldan, juu siis olen väsinud või misiganes. Igatahes - seda filmi vaataks teist korda ka, soovitan. Ja hea bondi tunnusmeloodia jääb kummitama. Tõõ-tõõn-tõõ-tõõ, tõõ-tõõn-tõõ-tõõ, tõõ-tõõn-tõõ-tõõ ... oh issand, hakkan vist lolliks minema :D Pärast filmi läksime Irish Pub'i, võtsime ühe sandwichi ja dringi ja rääkisime juttu. Järgmine nädalavahetus lähme kindlasti Co sünnipäeva Genfi tähistama.. vupadiiii, cool.
Kuna ma tegelikult midagi tarka siia ei kirjuta siis ma parem ei kirjuta enam üldse ja üritan une üles leida, aga enne tuleb ära kuulata Skyfall ja siis Tõõ-tõõn-tõõ-tõõ, tõõ-tõõn-tõõ-tõõ, tõõ-tõõn-tõõ-tõõ

Tsau!

Let's go for a walk..

..okay.

Kuna täna oli üli ilus ilm, sooja oli +15, päike paistis ja taevas oli nii sinine ja selge kui vähegi olla sai, otsustasime Silviaga, et lähme jalutama. Saime 12:30 lähedal asuvas pargis kokku ja seadsime sammud metsa poole. Oleme mõlemad korra metsas jalutamas käinud, mina koos enda host family'ga ja Silvia omaga, õigemini käis ta lastega, igastahes uskusime me teed teadvat, tundvat. Kõndisime ja rääkisime juttu kui järsku avastasime, et no okei.. kuhu poole siis edasi, rada sai nagu otsa. Oli kaks võimalust, kas minna tagasi või tõsta aiake või misiganes, mis on tegelikult elektri all üles, ja sealt läbi minna - otsustasime teise variandi kasuks. Mõeldud - tehtud.  Natusime siis veelkord ilma ja vaadet, Mont Blanc oli seal lihtsalt.. kirjeldamatu, kui ühel hetkel sattusime taaskord tupikusse, polnud absoluutselt õrna aimugi kus me olime. Kõndisime ikka edasi tipu poole ( Mets, ehk siis mäed minu maja taga.. ) kui ühel hetkel kuulsime väga hirmuäratavat heli. Mõtlesime, et äkki on mingi loom. päris jube oli, ja otsustasime siis, et okei, lähme tagasi. Et lähme parem Crozet'i, kus on lift, millega saab tippu minna. Hakkame siis tagasi minema ja no pole õrna aimugi kuhu minna, kindel on see, et mitte enam vasakule, Sergy jääb meist paremale. Hoidsime kogu aeg paremale, kuni sattusime n-ö kuristiku või väga järsakule kohale, oh God, okei, tagasi. Ei mingit silti ega midagi, hakkas juba natukene juba, ennem just olime rääkinud, et loodame, et me siin ära ei eksi, kuna vahepeal oli mets täiesti tihe, igastahes, otsustasime siis, et olgu, küsime kellegi käest. aga kelle? Tundus täitsa lootusetu kedagi leida ja voilaa - meie poole tulid kaks hobustega inimest, üks vanem meesterahvas ja üks tüdruk, küsisime nende käest, nad ütlesid samuti, et ikka paremale kogu aeg. Selge.. hobused olid nii armsad. Jutu käigus tuli välja, et nad elavad ka Sergy Haut ja ütlesid, et kui me tahame, võime nädalavahetusel hobustega sõitma minna.. eeh. Silvia on sellest mõttest väga vaimustuses, kuna rääkis, et 10 aastat tagasi käis trennis ja talle väga meeldivad hobused, mina nii väga ei ole, olen äkki kaks või kolm korda üldse hobuse seljas istunud, noh, eks paistab mis saab, kui Silvia kedagi teist endaga kaasa ei saa, siis ma lähen.
Vahelepeal nägime veel eeslit - jah just nimelt, eeslit, keset metsa. Tegelikult ta oli aias sees, nii pehme ja nii nunnu, tegime pai ja andsime talle süüa..
Igastahes, aitab hobustest ja eeslitest,  kõndisime siis edasi paremale kui oli järjekorde tupik, no ei saa ei edasi ega rohkem paremale, siis nägime ühte majakest metsast ja otsustasime sealt teed küsida. Tuli siis välja üks mees, küsisime, või õigemini Silvia küsis prantsuse keeles, et kuidas Sergysse saab ja tema esimene küsimus oli: Kas te räägite inglise keelt ? Üllatus missugune, jaa, loomulikult räägime, siis ta lubas enda maad natuke kasutada, mis on tegelikult eravaldus ja sinna niisama lihtsalt ei saa, ütles, et minge mäest alla, aga see on väga-väga pikk jalutuskäik. See ajas natuke hirmu nahka, et misasja, kus kohas me siis vahepeal olime. Vahepeal jõudsime mingisugusse väiksesse külakesse, mõtlesime, et okeii, see peaks Crozet olema, aga ei olnudki.. me olime päris kaugel pärapõrgus. Seal oli üks ullult ilus kiisu ka - paksuke ja pikakarvaline, nii nunnu. Lubas pai teha ja sai pilte ka teha, kuni üks hekt pani käpaga. Mõtlesime siis, et fain kitti, me lähme edasi, aga ta hakkas meid jälitama, õnneks mitte kauaks. See selleks. Läksime siis mäest alla kui ühel hetkel avastasime, et jeeeeeeeee... me teame kus me oleme, see pole üldse kaugel Sergyst ja umbes 10 minuti pärast kodutänav.. viuhh, selline seiklus.
Kodus võtsime kiirelt raha ja vahetasin riided ja juba oligi Silvia luksusliku Nissaniga minu maja ees.. milline auto. Sõitsime siis Crozet ja nägime lifti, aga kuidas liftini pääseda, ei saanud ühte teed pidi, ei teist peed pidi, kohutav, otsustasime siis jällegist küsida ja üks naine ütles meile, et see on avatud ainult lumega.. et siis saab lumelauaga ja suuskadega seal sõita, shade :(
Plaanide muutus, kuna ennem olime internetist vaadanud, et Divnonne-les-Bainis peaks olema üks šhokolaadi üritus, kus saab igasuguseid skulptuure vaadata ja tasuta šhokolaadi maitsta mõtlesime, et okei, tühja kah, lähme sinna. GPS tööle ja minek. Sõitsime siis Divonne les Bainsi poole ja mõtlesime, et noo kui kaunis siin see loodus on, millised mäed, milline maastik, Mont Blanc.. taevalik. Jõudsime kohale ja leidsime ka koha üles, kus üritus peaks toimuma, aga kahjuks mida ei olnud, oli üritus. Üks naine rääkis, et see mees, kes tavaliselt seda korraldab, otsustas see aasta seda mitte teha ja internetis on vale informatsioon, nöme. Kuna me juba seal olime ja kõhud olid väga, väga tühjad, otsustasime söögikoha leida. Sõitsime siis ringi ja ma pean ütlema, et politsei siin on väga hirmuäratav. Neil on selline hoiak või attitude juba, et nemad nalja ei mõista, täitsa jube. Loodan, et ei pea kunagi nendega mingit tegemist tegema siin. Leidsime siis ühe koha - meie lemmiku pubi, Charly's Pub. Ostsime sandwichi ja kakao ja see saiake oli nii kuiv ja üldse mitte hea.
Kõndisime siis natuke linnas veel ringi ja kella poole kuue paiku tulime ära. Sinna sõitsime maksimum 20 minutit siis tagasi sõitsime äkki 45? Lihtsalt liiklus oli nii jube + meie ees sõitis mingi mega aeglane auto, hulllem kui trakats, mingi 20 umbes, Silvia oli nii vihane juba, kuna pidi kell 6 Ferney Voltaires keelekursustel olema ja sinna sõidab ka mingi 15 minutit, loodan, et ta jõudis ikka ilusti kohale.
Tegime veel plaane, neid tehes avastasin, et oioioii.. ainult 6 nädalat veel ja siis sõidangi juba Eesti poole. Igatahes - see reede lähme välja, arvatavasti Gex'i, laupäeval horse riding ja õhtul lähme jälle välja, vuhuu. Pühapäeval, kui ilm on ilus ja ma siiralt loodan, et on, siis lähme Annecy'sse, mis on superhüpermega ilus linn. Järgmine nädalavahetus lähme Genevasse Co sünnipäeva tähistama :)

Seniks aga mõned pildid  mis tegin ja kirjutan jälle, kui aega leian ja viitsimist on.


Kus me oleme ?

 Imekaunis Mont Blanc..

 Tupik, oioii.

 Paksu kiisu

 Hobused

 Sõber eesel.. :)

 Täna oli täpselt 17 kraadi :)

 Värvid, värvid..

 Divonne-les Bains..

Ja üks laul ka, mis kummitama jääb.. :)

Au revoir!