Hei..

...hopsti!

Mul tuli see meelde, kuna kui kunagi ammu-ammu  autokoolis käisin, siis üks noormees ütles mulle" heihopsti"

Nonii, millest ma siis siia kirjutan. Viimane postitus oli nädal aega tagasi, kas pole!? Küll olen mina alles laisk inimene. Lihtsalt vahepeal ei ole üldse viitsimist midagi kirjutada siia, praegugi mitte.

Esmaspäev.. ei mäleta. Tol päeval sain tuttavaks kahe au pairiga, kes elavad ka Sergys, aga pole nendega varem kokku üldse puutunud, Daniela ja Tereza. Tuttavaks sain niimoodi, et kuna me kõik, mina Giuliana ja need kaks tüdrukut käime samal ajal keelekursustel, siis mõtlesime, et hakkame sõidukordi jagama, et et lähe mitte nelja autoga, vaid ühe. Minu Polo streigib, eelmisel nädalal ei läinud kolm hommikut järjest tööle ja täna, esmaspäeva hommik samuti mitte.

Reede õhtul käisin Silvia ja Juliaga Genfis väljas. Läksime ühte pubisse, kus esines Toby May. Teate teda, ei tea!?  http://www.thetobymay.com/index.html    Tema koduleht. 

Ma olen nüüd teiega täiesti aus - mul ei ole mitte mingisugust viitsimist blogisse midagi  kirjutada, absoluutselt. 
Ma kirjutan natukene sellest nädalast - Esmaspäeval läks Michael Lõuna-Aafirkasse tööasjus, see tähendab seda, et see nädal on palju babysittingut. Ehk siis - esmaspäev babysitting, teisipäev babysitting, kolmapäev babysitting ja neljapäev-reede olen nendega täiesti üksinda, kuna Elisabeth läheb ka ära. Isn’t that just sound great!?

Esmaspäev on seljataga, neli päeva veel ees.

Reedel käisin koos Julia, Giuliana,  Pauline ja Claraga Charly’s Pubis. huvitav, huvitav, millisest riigist on kaks “ uut tüdrukut “ pärit? Ikka Saksamaalt. Nendega oli päris vinge, pubi oli täiesti täis ja veetsime seal toredalt  aega.

Laupäeval käisin natukene shoppamas ja õhtu poole läksin Julia juurde, tegime seal süüa ja vaatasime filmi. Mina valisin “ Hide and Seek “, mis Julia arust oli päris jube.. minu meelest küll mitte. “ Come out, come out wherever you are ... “

Pühapäeva veetsin koos perega ja perekonna sõpradega Genfis. Käisime vaatamas Le Labyrinte  ehk siis seal oli mingisugune show.. kus oli palju tantsimist, muusikat. Mitte minu maitse järgi - Näiteks seal oli kaks hiinlast, kus tundusid nagu pilves olevat.. ausalt. Liikusid aegkluubis ja vaatasid ühte kohta, ei pilgutanud vist kordagi? silmi.. imelik..

 

Eile, esmaspäeval oli meil +16 kraadi sooja, see nädal peaks üldse ilus olema.. Päikest, pilves, natuke vihma, kuid mitte lund.

Mul on puhkus,  23 veebruar kuni kolmas märts on mul puhkus.. mida siis teha? Tahtsin minna Portugali, Hispaaniasse.. kuid Giuliana, kellega pidin koos minema, hüppas alt ära. Ütlesid, et ta läheb parem Saksamaale koju.. tore tore. Mina.. ei tea, ei ole motet koju minna, kuna piletid on nii kallid.

 

Vaatasin oma lepingut ka, ja ma olen siin vähemalt kuni 21 juulili...

 

Mis siis veel.. käisin natukene shoppamas - ostsin omale koti, rahakoti, tossud.. ja kõik. Hetkel ei saa väga laristada, kuna hambaarst oli kaa see kuu. ENELI - MARSS ARSTIJUURDE!!

Nüüd ma ütlen tsau ja andke andeks, kui ma jälle ei kirjuta, ma lihtsalt ei viitsi.. 

Annecy..

..on linn Prantsusmaal, Haute-Savoie' departemangu keskuses. Asub Alpide põhjaservas Annecy järve loodekaldal, 35 km Genfist lõuna pool.
Täna käisin seal Julia ja Giulianaga. Meie reis algas siis kell 10 hommikul, kui ma tüdrukud peale võtsin ja Annecy poole sõitma hakkasime. Minu väike polo kimab vajaduse korral päris kiiresti. Kiirteel mulle tundus, et ma olen nagu tigu, autod kimasid mööda, ometigi sõitsin 110-nega. Jaa, vahet pole. 

Annecy - võrratu linn. Mulle nii meeldis, vanad majad, järv, loodus, rohelised pargid, puhas vesi, ja sõbralikud inimesed, nagu ikka Prantsusmaal. 

Kõige pealt läksime järve juurde, ehk siis vanalinna. Enamusajast olimegi seal, tegime palju pilte ja kui soe seal oli, mõnus. Ma ei oska ausalt öeldes üldse kirjeldada.. mida ma seal nägin. Järv ja albid ja päike ja roheline muru ja lihtsalt kaunis. Olime mõned tunnid olnud, kui kõhud korisesid kõigil ja otsustasime sööma minna. Vaatasime mitmeid erinevaid restoraane ja kohvikuid, valik oli suur, lõpuks seadsime end sisse endi meelist parimas. Võtsime kõik päevamenüü -15 eurot. Eelroaks oli MEGA SUUR, kuid mega maisev salat. Ausalt öeldes peale selle söömist oli mul kõht juba täis, hehe. Pearoaks võttis Julia kala koos köögiviljadega, Giuliana spagetid Bolognese kastmega ja mina liha koos kartulitega ( eesti tüdruk kohe näha, haha ) Igatahes.. see liha oli lihtsalt VASTIK! Seest pooltoores, nagu ikka tehakse siin, kuid see oli liiga toores, kui Julia mulle kunagi pildid saadab, panen siia üles oma " küpsetatud " lihast. Magustoiduks võtsime Giulianaga juustu koos marjadega ja Julia mingi juustukoogi, magustoit ei olnud just kõige parem, kuid sellegipoolest võis oma 3käigulise lõunaga rahule jääda.
Pärast seda läksime üles muuseumitesse ja linna ülevalt poolt ka kaema, vapustav. See, mis ma läbi piltide ja video teieni toon ei ole ikka see, mida minu silmad nägid. Kirjeldamatu.. Pärast seda vaatasime natukene poodides ringi ja kell 5 hakkasimegi taas Sergy poole sõitma. Jaa.. nii oli. Ega ma väga midagi kirjutada enam viitsigi, olen nii vässu, et käin ruttu pesemas ja siis varsti magama ära ( loodetavasti.. ) Igatahaes.. lisan mõned pildid ja video ja ausalt, viimane lause videos ei olnud pahapärast mõeldud, pigem naljaga.. no offense. :)

Nämmi, küpsetatud verine liha..

Aitäh Youtube selle vapustava kvaliteedi ees ja palun ärge võtke mu viimast laused kui solvangut, lihtsalt väike omavaheline nali mu saksa tüdrukutega :)

See nädal..

..oli tegus.


Kolmapäeval käisin Saint-Genis Pouilly's hambaarsti juures. Minu väga hea sõbranna, Julia, oli nii kena ja abivalmis, et tuli minuga kaasa ja oli minule ja arstile tõlgiks. Arsti tegi hammastest pildi, avas kanalid, puhastas, rohi sisse ja kirjutas mulle antibiootikumid, et võidelda bakeritga mis mu suus on, isn't that just great!? Ei tegelikult, ei olnud hullu midagi, kartsin rohkem, hullemat, sama valu, mida ma pidin Eesti hambaarsti juures üle elama, kuid õnneks tuimestati ära ja ma ei saanud arugi, kui töö valmis oli. Juba praegu tunnen, et hammas läheb järjest paremaks ja kahe nädala pärast lähen uuesti kaheks tunniks hambaarsti juurde, et ükskord ometi jälle rahulikult elada saaks. Seda valu, mida ma kannatama pidin, ei sooviks ka oma vihavaenlasele.

Aga tegelikult on nii hea enda ümber tunda hoolivaid inimesi. Minu hea sõbranna Ivana, Tšehhist, kirjutas mulle: Hi dear, I wanted to give you 50 euros, but in the end I found 40. It's for U !!! Your teeth recovery, xxx!  ( Hei kallis, ma tahtsin sulle anda 50 eurot, aga leidsin 40, see on sulle, hammaste raviks, kallidmusid )
Ma ütlesin talle mitu korda, et ma ei saa seda vastu võtta, saan ise hakkama, ei taha ja nii edasi, kuid ta käis peale, et ma võtaks, et ta igal aastal aitab kedagi.. see oli nii armas temast. Süda läheb soojaks.. kui sõbralikud ja abivalmid inimesed siin on. Just.. lovely..
Neljapäeval ei juhtunud absoluutselt mitte midagi erilist. Või las ma mõtlen.. ah. Tüdrukud keelekursustel samuti küsisid kuidas mul on ja tunnevad huvi ja räägime absoluutselt kõigest, küll on ikka tore. Jah, ei juhtunud midagi erilist. Meil on valida, kas me teeme märtsi kuus A1/A2 rahvusvahelise testi, mis maksab 70 eurot. Ma mõtlesin tükk aega, küsisin nii Elisabethilt kui ka saksa sõbrannadelt nõu, kas ma peaksin selle testi tegema, ja jõudsin järeldusele, et ma ei tee seda veel SELLEPÄRAST, et kuigi õpetaja ütles, et kui ma kõvasti tööd teen ja õpin, olen ma A2 level ja arvatavasti teeks testi ära ka, aga see A2 level ei ole midagi suurepärast, midagi, mida ette näidada, kui kusagile kandideerida, seega, kui ma järgmine õppeaasta õppima lähen, saan võtta keelekursused ka koolis ja hiljem teha test paremale levelile, näiteks B1 või B2 ( sinna jõudmiseks läheb aega.. ) kuid siiski, arvan, et mui ma juba alustasin õpinguid ja kui ma ei jää Prantsusmaale kauemaks, siis ma tahaks keelega edasi jätkata, areneda.. ega see ju mööda külgi alla ei jookse, ja tegelikult ei ole sellel keelel midagi viga.. grammatika ei ole raske, vaid hääldus. Vahest vaatad kirjapilti ja kuuled õiget hääldust ja mõtled: Mida kuradit !?

Täna, reedel käisin Silvia, Julia, Giuliana ja Corinnaga Charly's Pubis. Rääkisime eluoludest ja absoluutselt kõigest. Neli sakslast.. jaah. Vahest ajavad natuke vihale, et räägivad omavahel saksa keeles ja mina igavlen, kuid seda ei olnud palju. Õpetasin neile natukene eesti keelt ka. Ma lihtsalt surin seal naerukrampidesse, see oli väga naljakas, kuidas nad hääldasid. Palusin neil öelda: " Võib võid võtta või ei või võid võtta " haha. Jah, naljakas. Aga neil tuli lõpuks päris hästi välja. Nüüd oskavad öelda tere, head aega, kuidas läheb.  Homme lähen ma koos Julia ja Giulianaga Annecy'sse. VUPIDUPIDUU! Kindlasti üritan võimalikult palju pilte teha ja selle linna ilu ka läbi bloggeri teieni tuua.
Seniks aga.. pidage seal külmas Eestis vastu või kus iganest maailmaotsast te mu blogi ei loe.
Päikest! 

Tagasi..

Prantsusmaal.


aga mis kuradi stratsvutsje?  Hommikul kella nelja paiku lähen siis lennujaamas oma kotti ära andma, ulatan ilusti oma eesti passi, kus on minu vägagi eestipärane nimi ja mulle öeldakse automaatselt stratsvutsje!?  No tere talv! 
Ja Prahas samamoodi, ei öelda mitte "Goodbye"  vaid Dasvidaanjaaaa, ajab ikka vihale küll, ausalt ka. 

Minu tripike siis tagasi Prantsusmaale hakkas kell 02.35, kui mu hea onu Lauri mulle järgi tuli ja nad mind isaga ilusti ära saatsid. Eestist Prahha sõites oli lennuk nii täis, et ma isegi ei viitsinud seal ringi vahtida ja jäin hoopiski magama. Pool unes kuulsin, kuidas piloot ütles, et hakkame maanduma, siis ajasin end püsti ja olin Prahas umbes kell 6:15. Jaa, seal ei viitsinud ka midagi teha, vaid otsisin oma värava üles, kust lend Genfi läks, ja seadsin end kõvadele pinkidele magama, või noh, kui palju ma seal ikka magada sain, tspike. 

Genfi sõites, oli üks natuke imelik olukord ka. Olime väikses lennukik, kahekohalised istmed, istusin ühe neiu kõrvale. Igatahaes, pakuti juua, ja järsku kuulen, kuidas ta ütleb, et " ei häiri sind "? ma ei jaganud kohe äragi, et eesti keel, ütlesin siis, et " sorry ? " ja ta uuesti, et kas ei häiri, ma siis ütlesin, et eiei, ja taipasin AAAA, Eesti keel või !? Ütles, et nägi mu eesti passi, hehe, nii vinge. Anyway, siis muljetasime ja rääkisime Genfist ja Eestist ja ülikoolidest ja üldse, maailmast.. aga kahjuks - kahjuks, kontakt kadus. Nii, et - kui kunagi, kuidagi moodi, mingi ime läbi peaksid Sina, tüdruku lennult Prag-Genf OK5598 minu lehele sattuma, hei, võta ühendust! :)

Genfi sõites olime n-ö lennukis kinni, et lennujaamas ei olnud maandumisrada vaba, seega pidime ümber Genfi tiirutama ja te ei kujuta ette ka kui ilus see oli. Okei, ma istusin lennuki eesotsas ja nägin aknast, kuidas see lennuk pööras, siis oli küll jube, aga Mont Blanc, ma lihtsalt ei saa üle sellest - nii nii nii ilus. :) 

Lennujaamas võttis terve pere mind ilusti vastu, Orla karjus " LIIS " ja tuli kohe kallistama ja siis seadsime sammud Itaalia restorani, nämmi. Kuigi ma ei saanud seda nautida, osad teavad, osad mitte, on mul hammastega hetkel probleeme ja väga ebamugav oli süüa. Igatahes, käidud - koju minek.
Oma tuppa sisse astudes, oli kuidagi imelik tunne, pakkisin kohvrid lahti ja hakkasime telekast The sound of music ( Helisev muusika ) vaatama. Ega ma väga see päev midagi ei nautinud ausalt öeldes, magasin alla kahe tunni ja hambavalu oli tappev. 

Reedel, algas tööpäev jälle pihta. Ehk siis, vanemad läksid suustama ja mina jäin Finni ja Orlaga koju. Tegelikult oli täitsa vinge nendega - mängisime erinevaid mänge. Joonistasime, värvisime, mängisime Aliast, käisin nende mänguväljakul, ratastega sõitmas, mängisime veel kulli ja peitust. Aga nendega ei saa peitust mängida, ma siis peitsin end nii ära, ( duššikabiini ) et nad mind üles ei leidnud ja siis hakkasid hõikama, et kus sa oled, meil on hirmus, me kardame, tule välja, mina loomulukult olin tasa ja hea, et nad nutma ei hakanud. Ja kui nemad end peidavad, siis kihistavad ja krabistavad oma peidukohas, et neid on nii lihtne leida. Jaa, mis siis veel. Reedel läksime Silviaga jalutama, polnud üksteist ju kaks nädalat näinud. Jaa, igatahaes, üks väike feil oli ka. Silvia tahtis suitsu teha, ei temal ega minul ei olnud, seega kõndisime Saint-Genis Pouilly'sse, et ehk seal on tubakapood, saame osta. Pood oli, aga juba suletud. Mõtlesime, et Charly's Pubis peaks ka müüa olema, et  läksime sinna, minul oli 7 eurot kaasas, aga suitsupakk maksis 8, seega pidime ära ütlema. Siis nägime väljas, et üks naine, suitsetas, otsustasime tema käest küsida.. hehe, ega talle see väga meeldiv ei olnud, aga Silvia sai oma suitsu kätte ja hakkasime kodu poole kõndima. õõh, koerad, tol õhtul olid nii vastikud.
Kujuta ette - Kell on 10 õhtul, pime, tänavavalgustus põleb osaliselt, ei ühtegi autot, ei ühetegi inimest, ja järsku - PÕMM kaks suurt koera hakkavad haukuma ja üritama aiast läbi murda, oiii kui ärkvel me peale seda olime. Ja kui ma hakkasin koju minema - minu kodutänavas on castle ? eeh, las ma nüüd mõtlen.. väikene vana.. loss? ei, ma ei oska seletada.. pere ütleb selle kohta castle.. aga.. ja. igatahaes, maja jäätud majake, ja seal on üks väga jube koer, kõndisin pimedas, kui ta järsku haukuma hakkas ja minu poole tuli. Vastik, vastik. vastik. 

Laupäeval läks pere IKEA'sse sööma ja Vital parci, aga mina läksin hoopis Silvia ja Corinnaga välja. Käisime Val Thoiry's, pidin endale ikka midagi ostma, sinised püksid, kuigi peaksin raha hoidma hetkel. Pärast läksime Corinna juurde, käisime söömas ja õhtu poole kinno. Käisin vaatamas " The Impossible " ( võimatu. Film oli jaa, väga reaalne ja mõtlema panev. Rääkis ühe pere katsumusest  2004aastal, kui Tais olid üleujutused. Ma oleksin rohkem actionit näha tahtnud. kuidas nad seal veel ulbivad ja abi paluvad ja kuidas ollakse pääsemisele nii lähedal, kuid seda siiski ei juhtu ( ma olen paha inimene, ma tean haha ) 

Pühapäeval käisin perega Genfis. Käisime ühel restoranis, mul oli vaade järvele, nii mõnza, ja seal oli nii, et võisid süüa nii palju kui tahtsid, proovisin igasuguseid erinevaid toite, nämmi. Õhtu poole läksin Giulianaga jalutama, ja pärast läksime  tema juurde teed jooma ja jogutit sööma.


Esmaspäev tavaline tööpäev - lapsed kooli, mina kursustele  - MA RÄÄGIN PRANTSUSE KEELES. vupiduu, endalegi märkamatult sean ma sõnadest lauseid kokku ja räägin ja räägin, how cool is that!? 
Peale kursis tegin natuke lisatööd. nimelt võtsin ma Kareni ( perekonna sõber ) lapsed, Amala ja Zac, lõunaajal koolist, andsin neile süüa, mängisin ja viisin kooli tagasi. Siis tulin koju  - triikisin 2 tundi, ja juba oligi aeg lastele kooli järgi minna, ehk siis eile mul enda jaoks üldse aega ei olnud, aga pole hullu. Pärast tööd läksin ma Julia juurde ja jutustasime. Täitsa hea tunne on, kui sul on sõbrad ümberringi. 

Täna, teisipäeval, oli jaa, ka täitsa tavaline päev. Ei midagi erilist, Käisime Orlaga Ferney-Voltaires, ta käis inglise keelt õppimas ja mina rääkisin niisama Ivanaga ja Rogeriga juttu. Kurtsin neile oma hambamuret ja nad olid nii sõbralikud ja süstisid positiivsust sisse, et kõik saab korda. Muretsesid ja jaa.. tore. Mis siis veel.. Elisabeth ja Michael ka kogu aeg küsivad, et kuidas on ja kuidas on. Eks siis homme paistab, mis saama hakkab. Mul on homme kell 14:30 hambaarsti aeg, õnneks Julia tuleb minuga kaasa, et tõlk kaasas. Kui te peaksite seda lugema enne seda, siis palun olge mõtetes minuga ja hoidke pöialt, et mul kõik ilusti läheks, aitäh!

Laupäeval plaanime Julia ja Giulianaga Annecy'sse minna.. tahaks juba minna, loodetavasti on mul see võimalus. sest see on super ilus linn.


Seniks aga, suured vabandused, et ma pole pikka aega kirjutanud, arvuti läks katki ja ega vahepeal ei ole kohe üldse viitsimist midagi siia kirjutada. Mul oleks veel nii palju öelda, Lyoni ja Montreux'i kohta, pilte nägite, ehk ma kunagi ikka kirjutan ka. Üldkokkuvõttes oli kõik superäge ja ma olen väga rahul, et ma saan vaikselt Prantsusmaad ja šveitsi avastada.

Bonne Annee!