Soe tuba, kuum glögi maitseline tee, tekk, mandariinid, hea vaikne maja, lumi langeb tasa-tasa, olin oma toas nautimas sellist keskonda, kui Co ja Silvia seda segama hakkasid. Ütlesid siis, et me võiks Segny'sse minna Co juurde, kakaod jooma ja hiljem jalutama. Ei suutnud end kuidagimoodi motiveerida, kuid lasin end siiski pehmeks rääkida ja kell 4 võtsin Silvia peale, et Segny'sse sõita. Kohal, kakao joodud, läksime metsa jalutama. Meil oli Silviaga ausalt öeldes päris hirmus - pime, kedagi pole, lagendik, mets, hääled, Co umbkaudsed vastused meie küsimustele, et kas ta ikka teab, kaugel me oleme ja kus me oleme.. õnneks oleme elusalt ja tervelt kodus. Selline oli minu pühapäev!
What the hell?
Sellise emotsiooniga võtan kokku esmaspäevahommiku.
Hommikul läksin enne kaheksat auto aknaid jääst kraapima. Panin siis soojenduse ka sisse ja raadio töötas ja olin lastega üksinda. Lapsed autos, turvatöö peal, tuled peale, käsipidur maha ja valmis autot käivitama - auto ei läinud tööle, proovisin vähemalt 4 korda, ei midagi, kõik läks nulli - kell, raadio. Helistasin siis Elisabethile ja ta ütles, et siis pole midagi teha, pead lastega kooli kõndima. Samal ajal üritasin nii Dalmat kui ka Giulianat kätte saada, kuna olin lubanud nad auto peale võtta, kumbki ei võtnud vastu! Ma olin nii vihane.Hakkasin siis lastega kooli poole kõndima kui üks auto peatas ja küsis, kas lähme kooli, et ta võib meid ära visata. Bon! Väike konks oli selles, et kahjuks minule enam ruumi ei olnud seal. Ma olen seda meest varem näinud küll, aga põhimõtteliselt ma saatsin võõraga lapsed kooli. Sel hetkel tundus see ainuõige otsus - tunni aja pärast muretsesin end vigaseks ja ei suutnud end ära kiruda, mis mul küll arus oli? Hakkasin siis Giuliana poole kõndima, et ta mu peale võtaks, kui nägin Adelinet - perekonna sõber. Küsis siis minult, et kus lapsed on? Ütlesin, et nad läksid teise autoga ja tema vastas, et tuli neid peale võtma, Elisabeth helistas talle aga mind enam kätte ei saanud, kuna tal sai mobiiliaku tühjaks. Okei, läksin siis kiire sammuga, mobiiltelefon käes, mäest alla, et kuidagi Giulianaga ühendust saada kui ükshetk PÕMMMM! Mats ja maaühendus, tegin korraliku õhulennu, telefon, kott lendas, käsi verine, nüüd on marraskil ja sinine, aga ei ule hullu, ma tugev Eesti naine! Bussijaama juures nägin Giulianat ja ta võttis mu peale ja lõpuks saime Ferney poole teele asuda, jõudsime Pervessinisse, kus Dalma elab, 8:57, vaesekene ootas ja külmetas. Vabandasin ja rääkisi talle oma hullu loo aga õnneks tsikid ei olnud vihased mu peale! Jõudsime siis kooli umbes 5-10 minutit hiljem, aga kuna osad tegid eksamit, siis klassiruumid olid kõik vahetatud. Kuulasime Dalmaga uste taga, et kus siis meie klass on - ei kusagil. Otsustasin siis küsida kontorist ja nagu ikka - inimesed on vahest nii ebameeldivad, põhimõtteliselt öeldi meile, et B15, teises majas, miks te hilinete, peate olema täpsed. Hallo - me oleme au pairid, kes töötavad lastega, midagi pole kindel, eksole! Igatahes, jõudsime siis ilusti tundi, aga mina ei suutnud keskenduda ja kaasa teha. Peas keerlesid mõtted - Kus Orla ja Fintan on? Kas nad jõudsid kooli? Kas Orla sai ilusti riided seljast ? Kas Nendega on kõik korras? Ja palju veel, otsustasin peale kursusi kooli minna ja vaadata, kuidas neil on ja uhhh, minu õnneks oli kõik korras! Kivi langes kohe südamelt. Ausalt öeldes, ma poleks iial arvanud, et ma nii-nii nende pärast muretseks ja pabistaks, aga eks aeg teeb oma töö ja nüüd on nad nii omad. Ilm oli kohutav - lund sadas, tuiskas, jää maas, külm. Jõin eile ehk kolm tassi teed..nii hea!
Kui Elisabeth koju jõudis, hakkasime akut laadima ja täna õnneks auto töötas korralikult! Õhtul, kui Michael koju tuli ja lapsed voodisse panime, siis ütlesid nad mulle, et kuna pereisa läks täna Lõuna-Ameerikasse ja ta lend läks 7:10 hommikul, siis pidavat ta hommikul kell 5 rattaga Genfi sõitma hakkama, aga Elisabeth otsustas, et viib ta ära, see tähendas seda, et mina oleksin pidanud olema üleval kell 6, juhuks, kui Elisabeth pole tagasi ja lapsed üles ärkavad.. tegime siis sellise diili, et enne ära minekut, teeb ta mu toa ukse lahti, ja kui ta õigeks ajaks tagasi jõuab, siis paneb kinni tagasi ja see töhendab seda, et võin kella 7 magada, wupiiiiii! Magasin seitsmeni :)
Hommikul viisin Orla kooli, tulin koju, mängisin Fintaniga jalgpalli ( sokkis ) ma kujutan ette, et mu jalad on sinised, vähemalt tundub nii. Siis laulsime natuke -and all, that, jazz. Elisabeth plaanib muusikali kandideerida, kuna ta lapsest saati juba tantsinud ja see oleks nii lahe, kui ta osa saaks! Tegin süüa - kartuliputru ja vinkusi, tomat, paprika, porgand, kõik. Kõht täis, nõud pestud, läksin Orlale järgi, et ta inglise keelde viia. Jutustasime ja naersime ja ei pannud tähelegi, kui kohal olime.. Siis seal toas oodates tuli Helen minu juurde, et kas ma saaksin ka seekord neid aidata ( paar nädalat tagasi aitasin neid ) - jah, loomulikult! Aitasin siis paberist panne ja mune ja nööre välja lõigata, snäkid valmis seada ja sain umbes pool tundi rahulikult istuda. Seal nägin tuttavat tüdrukut, Tšehhist, rääkisime juttu ja juba oligi aeg kodu poole asuda,Orla viiuli tunniks tagasi jõuda. Söögilauas rääkisime toidust ja keeltest ja pereema ütles, et kolm keelt on selgelt piisav, et ta ei tahaks, et nad nii noorena veel mingit keelt õppima hakkaksid ja siis ma ütlesin, et jaa, saan aru, et mõnikord nad küsivad minult kuidas on see või teine eesti keeles ja siis nad hakkasid uuesti küsima - ma pidin naerukätte ära surema, kui naljakalt nad hääldasid, kõik naersime pisar silmis ja voila, midagi märkimisväärset enam ei juhtunudki! Nüüd vaatan jalgpalli ja loen päevi ja tunde, millal ükskord Lyoni saaks :)
Tsau
PS! Ma olen nagu klikkide korajaja - huvitavad pealkirjad, igav jutt, haha, PARDON!
üü:) pole ammu kirjutanud miskit... Liisu..
ReplyDeletetelefoniga kirjutama ;)
ReplyDelete