yo..

...miks te ei vasta mu küsimusele siis. Küsin uuesti - Ca va ? :)

Olgu. Ma tegelikult ka ei mäleta millal ma viimati kirjutasin, aa, mäletan, esmaspäeval (?), seega neli päeva möödas. Minu tööpäevad on väga rutiinsed, aga mõned viperdused on ka sisse tulnud.
Teisipäeval algas Orla koolipäev peaaegu samamoodi, nagu esmaspäev, et õpetajat ei ole, silt oli värava ees ja DADAAA - ma sain aru, mis kirjas oli. Kirjutati, et õpetaja blabla.. ei mäleta ta nime, puudub aga tal on asendusõpetaja, seega Orla jäi kooli. Tulin koju ära, koristasin natuke, panin riided kuivama ja siis olin niisama oma toas. Siis tuli see koristajatädike ja oligi aeg Orlale kooli järgi minna, et ta inglise keele tundi viia. No.. siis olime autos, nagu ma ennist olen maininud, on teed siin väga kitsad ja käänulised, igatahes, Orla ütles, et tal läheks salvrätikut vaja, ütlesin, et oota, kuni me valgusfoorini jõuame või midagi, et siis saan otsida, aga tal läks seda KOHE vaja ( ma parem ei hakka kirjeldama, mis ta ninas toimus), hakkasin siis otsima kõrvalistme juurest, üks käsi roolil, teisega kombates ja ühel hetkel kui teele vaatasin, oli mu ees mega suur kivi, oh issver, rool kohe vasakule, siis paremale, ja sain auto jälle kontrolli alla. Jalad hakkasid värisema, sees hakkas keerama, kogu see aeg, kui ma nüüd sõitnud oled, siis mõtlen selle peale kui jube see oli, lucky me, et vastu ühegi autot ei tulnud. Küsisin Orlalt, et tal on ikka kõik okei ja siis ta ütles, et jajaa, et lõi oma pea vastu aknaklaasi, aga muidu okei. Siis ma üritasin natuke teda rahustada, ütlesin, et ohh, see polnud tegelikult midagi hullu, et natuke oli ju nalakas ka, ja siis ta kordas, et oli jah naljakas ja siis naersime pool teed selle üle ( PS! Ma olin surmani hirmunud siiski ) Ja nüüd vaatan kogu aeg teele ja ei mingit salvrätikut. Eks asi oli selles ka, et ma olen teega juba nii harjunud, et tunnen kindlalt sõites, aga never again. Ja siis inglise keeles, kui ma teda seal, ooteruumis ootan, siis seal on teised vanemad ka. Üritan alati keelt õppida seal, aga no ei ole võimalik, kui mingid tädikesed jutustavad seal. Või beebi nutab. Või nii palav, või nii külm.. või nii kitsas, või ma olen laisk ja tegelikult ei viitsi, põhimõtteliselt saaks end ju n-ö välja lülitada, mõned korrad olen isegi suutnud. Koju kiirustades, ma pean kogu aeg koju kiirustama, sest inglise keel peaks lõppema 15:30, aga lõppeb alati 37 või isegi 40, kuna see on Ferney Voltaires, a sinna sõidab oma 15-20 minutit, kui tipptund siis isegi 30 minutit, siis me ei jõua tagasi koju Orla viiuli tunniks, mis hakkab 16:00. Tuli vist üks segane lause? Loodan, et saate ikka aru. Ma olen mingi kaks-kolm korda öelnud, et kui nad lõpetavad hiljem, et ma pean siis neid natuke tülitama ja Orla pool ära võtma, kuna me peame kiirustama koju. Alguses: yes, yes, that's fine. Ja kui ma sinna lähen, siis umbes, et ahh, nad peaksid varsti lõpetama, ma toon nii kaua Orla koti jms ja me ikka lähme 40 majast välja ( kirikust ) niiiiii vihale ajab. Elisabeth ütles, et laseb Michaelil sinna helistada või kirja saata, sest kui teeolud halvemaks muutuvad, siis on keeks.
Päeva lõpus sain kooli ees Julia ja Gulianaga kokku, au pairid Saksamaalt ja rääkisime nendega natukene juttu. ja tulime koju ja oligi kogu päev.
Kolmapäeval siis lastel kooli pole. Hommikul läks Finn klaveritundi ja meie Orlaga mingit draakoni etendust vaatama, mis oli maailma kõige igavam asi. Ei mingit draakoneid, lihtsalt mingi vana naine istus seal tooli peal ja rääkis 3 lugu, lapsed kõik nihelesid ja jutustasid ja see oli niiiiiii igav. Siis pärast said nad draakoneid värvida, Orla ütles, et ta ei taha, et tahab koju minna ja siis ütlesin, et võta pilt kaasa, et saad kodus värvida ja nii oligi, tulime ära. Siis tegin süüa - riisi/kana ja salatit ja hakkasime taaskord Ferney Voltaire poole astuma, seekord hollandi keelt õppima. Mina passisin niisama 2,5 tundi, jalutasin ringi seal, tulime koju, Finn ja Orla võisid telekat vaadata ja siis oligi kõik, enam nendega väga ei tegelenud.
Neljapäeval nägin ma neid alles õhtul, peale kooli, peale juuksurit tegelikult. Hommikul viis Elisabeth nad ise kooli ja peale kooli läksid nad juuksurisse ja voilaa-koju jõudsid mingi 6. Siis sõime suppi ja rääkisime juttu ja oligi kõik. Hommikul oli ebameeldiv üllatus ka - kuna nõudepesumasin ei tööta, siis Michael küsis, et kas ta saab minult teenet paluda, et kõik nõud nõudepesumasinast välja võtta ja käsitsi ära pesta. Mis mul muud üle jääb, ega ma siin bitchima ka ei saa hakata, et pese ise, ma ei viitsi ja nii ma siis seal sulistasingi pesta neid nõusi mingi 20 minutit. Teisipäeval peaks parandaja tulema. :) Ja ongi kõik. Täna viisime Elisabethiga koos lapsed kooli, mina sõitsin, ja siuke tunne, et Elisabeth kardab minuga sõita, haha, hoidis uksest kinni, või tal lihtsalt selline harjumus? Igatahes.. jah. nii oligi. Finn nagu vana tuulepea ikka - kooli ilma koolikotita. Läksin  siis järgi, tulime nüüd koju, koristasin natuke ja nüüd istun siin oma toas ja kirjutan blogi :)
Au revoir