Kuna täna oli üli ilus ilm, sooja oli +15, päike paistis ja taevas oli nii sinine ja selge kui vähegi olla sai, otsustasime Silviaga, et lähme jalutama. Saime 12:30 lähedal asuvas pargis kokku ja seadsime sammud metsa poole. Oleme mõlemad korra metsas jalutamas käinud, mina koos enda host family'ga ja Silvia omaga, õigemini käis ta lastega, igastahes uskusime me teed teadvat, tundvat. Kõndisime ja rääkisime juttu kui järsku avastasime, et no okei.. kuhu poole siis edasi, rada sai nagu otsa. Oli kaks võimalust, kas minna tagasi või tõsta aiake või misiganes, mis on tegelikult elektri all üles, ja sealt läbi minna - otsustasime teise variandi kasuks. Mõeldud - tehtud. Natusime siis veelkord ilma ja vaadet, Mont Blanc oli seal lihtsalt.. kirjeldamatu, kui ühel hetkel sattusime taaskord tupikusse, polnud absoluutselt õrna aimugi kus me olime. Kõndisime ikka edasi tipu poole ( Mets, ehk siis mäed minu maja taga.. ) kui ühel hetkel kuulsime väga hirmuäratavat heli. Mõtlesime, et äkki on mingi loom. päris jube oli, ja otsustasime siis, et okei, lähme tagasi. Et lähme parem Crozet'i, kus on lift, millega saab tippu minna. Hakkame siis tagasi minema ja no pole õrna aimugi kuhu minna, kindel on see, et mitte enam vasakule, Sergy jääb meist paremale. Hoidsime kogu aeg paremale, kuni sattusime n-ö kuristiku või väga järsakule kohale, oh God, okei, tagasi. Ei mingit silti ega midagi, hakkas juba natukene juba, ennem just olime rääkinud, et loodame, et me siin ära ei eksi, kuna vahepeal oli mets täiesti tihe, igastahes, otsustasime siis, et olgu, küsime kellegi käest. aga kelle? Tundus täitsa lootusetu kedagi leida ja voilaa - meie poole tulid kaks hobustega inimest, üks vanem meesterahvas ja üks tüdruk, küsisime nende käest, nad ütlesid samuti, et ikka paremale kogu aeg. Selge.. hobused olid nii armsad. Jutu käigus tuli välja, et nad elavad ka Sergy Haut ja ütlesid, et kui me tahame, võime nädalavahetusel hobustega sõitma minna.. eeh. Silvia on sellest mõttest väga vaimustuses, kuna rääkis, et 10 aastat tagasi käis trennis ja talle väga meeldivad hobused, mina nii väga ei ole, olen äkki kaks või kolm korda üldse hobuse seljas istunud, noh, eks paistab mis saab, kui Silvia kedagi teist endaga kaasa ei saa, siis ma lähen.
Vahelepeal nägime veel eeslit - jah just nimelt, eeslit, keset metsa. Tegelikult ta oli aias sees, nii pehme ja nii nunnu, tegime pai ja andsime talle süüa..
Igastahes, aitab hobustest ja eeslitest, kõndisime siis edasi paremale kui oli järjekorde tupik, no ei saa ei edasi ega rohkem paremale, siis nägime ühte majakest metsast ja otsustasime sealt teed küsida. Tuli siis välja üks mees, küsisime, või õigemini Silvia küsis prantsuse keeles, et kuidas Sergysse saab ja tema esimene küsimus oli: Kas te räägite inglise keelt ? Üllatus missugune, jaa, loomulikult räägime, siis ta lubas enda maad natuke kasutada, mis on tegelikult eravaldus ja sinna niisama lihtsalt ei saa, ütles, et minge mäest alla, aga see on väga-väga pikk jalutuskäik. See ajas natuke hirmu nahka, et misasja, kus kohas me siis vahepeal olime. Vahepeal jõudsime mingisugusse väiksesse külakesse, mõtlesime, et okeii, see peaks Crozet olema, aga ei olnudki.. me olime päris kaugel pärapõrgus. Seal oli üks ullult ilus kiisu ka - paksuke ja pikakarvaline, nii nunnu. Lubas pai teha ja sai pilte ka teha, kuni üks hekt pani käpaga. Mõtlesime siis, et fain kitti, me lähme edasi, aga ta hakkas meid jälitama, õnneks mitte kauaks. See selleks. Läksime siis mäest alla kui ühel hetkel avastasime, et jeeeeeeeee... me teame kus me oleme, see pole üldse kaugel Sergyst ja umbes 10 minuti pärast kodutänav.. viuhh, selline seiklus.
Kodus võtsime kiirelt raha ja vahetasin riided ja juba oligi Silvia luksusliku Nissaniga minu maja ees.. milline auto. Sõitsime siis Crozet ja nägime lifti, aga kuidas liftini pääseda, ei saanud ühte teed pidi, ei teist peed pidi, kohutav, otsustasime siis jällegist küsida ja üks naine ütles meile, et see on avatud ainult lumega.. et siis saab lumelauaga ja suuskadega seal sõita, shade :(
Plaanide muutus, kuna ennem olime internetist vaadanud, et Divnonne-les-Bainis peaks olema üks šhokolaadi üritus, kus saab igasuguseid skulptuure vaadata ja tasuta šhokolaadi maitsta mõtlesime, et okei, tühja kah, lähme sinna. GPS tööle ja minek. Sõitsime siis Divonne les Bainsi poole ja mõtlesime, et noo kui kaunis siin see loodus on, millised mäed, milline maastik, Mont Blanc.. taevalik. Jõudsime kohale ja leidsime ka koha üles, kus üritus peaks toimuma, aga kahjuks mida ei olnud, oli üritus. Üks naine rääkis, et see mees, kes tavaliselt seda korraldab, otsustas see aasta seda mitte teha ja internetis on vale informatsioon, nöme. Kuna me juba seal olime ja kõhud olid väga, väga tühjad, otsustasime söögikoha leida. Sõitsime siis ringi ja ma pean ütlema, et politsei siin on väga hirmuäratav. Neil on selline hoiak või attitude juba, et nemad nalja ei mõista, täitsa jube. Loodan, et ei pea kunagi nendega mingit tegemist tegema siin. Leidsime siis ühe koha - meie lemmiku pubi, Charly's Pub. Ostsime sandwichi ja kakao ja see saiake oli nii kuiv ja üldse mitte hea.
Kõndisime siis natuke linnas veel ringi ja kella poole kuue paiku tulime ära. Sinna sõitsime maksimum 20 minutit siis tagasi sõitsime äkki 45? Lihtsalt liiklus oli nii jube + meie ees sõitis mingi mega aeglane auto, hulllem kui trakats, mingi 20 umbes, Silvia oli nii vihane juba, kuna pidi kell 6 Ferney Voltaires keelekursustel olema ja sinna sõidab ka mingi 15 minutit, loodan, et ta jõudis ikka ilusti kohale.
Tegime veel plaane, neid tehes avastasin, et oioioii.. ainult 6 nädalat veel ja siis sõidangi juba Eesti poole. Igatahes - see reede lähme välja, arvatavasti Gex'i, laupäeval horse riding ja õhtul lähme jälle välja, vuhuu. Pühapäeval, kui ilm on ilus ja ma siiralt loodan, et on, siis lähme Annecy'sse, mis on superhüpermega ilus linn. Järgmine nädalavahetus lähme Genevasse Co sünnipäeva tähistama :)
Seniks aga mõned pildid mis tegin ja kirjutan jälle, kui aega leian ja viitsimist on.
Kus me oleme ?
Ja üks laul ka, mis kummitama jääb.. :)
Au revoir!
No comments:
Post a Comment