Nädalavahetus..

..oli okei!?

Ehk siis, laupäeva hommikul üles ärgates tundsin, et jälle haigus kallal. Ei sa neelata, korralikult hingata ja köha murrab. Ei tahtnud siin vinguda ja ei öelnud kellelegi midagi, suur tüdruk, pean vastu. Nii ma vähemalt arvasin. Umbes kella üheteistkümne paiku hakkasime ettevalmistusi tegema, ma puhkusin õhupallid täis, pesin nõusi, riputasin kaunistused üles, pühkisin lehed õuest ära, katsin laua ja voila- oligi alguses kõik. Siis tulid külalised, 10 last + Orla ja Finn, ehk siis korraga 12 pisikest mürgeldajat.

Sünnipäev algas " jumping castle " ( batuut ? ) igatahaes, midagi seesugust. Kuna see on päris pisike, siis maksimum oli kolm last ja mina pidin n-ö vaatama, et keegi viga ei saaks. Sellega läks õnneks, viuh. Kes seda nutmist oleks jõudnud ära kuulata ?
Järgmine mäng oli lendavtaldrik, kes lennutab kaugemale. Pole õrna aimugi, kes võitis.
Siis mängisime seda mängu, et jagasime lapsed pooleks, ja siis 6 last pidid jooksma teiselepoole teed nii, et keegi teda ei puudutaks. Fintanil õnnestus see, need korrad, umbes 5, korda jooksid edasi-tagasi ja Finnil lihtsalt õnnestus niimoodi pääseda, et keegi ei puudutanud teda.
Järgmine mäng oli see, et lapsed võtsid paari, sidusime nad jalgu pidi kokku ja pidid ümber puu jooksma, üks tüdruk tahtis minuga joosta ja nii ma pidingi siis end ohverdama. Siis ühel tüdrukul, nimi vist oli Anya, läks kleit mustaks ja nutt lahti. Ütlesin, et pole hullu, keegi ei märkagi aga tema ei taha enam mängida ja kõik.
Järgmiseks mänguks oli muumia - kaks gruppi pidid ühest tüdrukust muumia tegema, kasutades WC paberit. Aitasin siis n-ö nõrgemat tiimi, aga meie muumia oli parem, haha.
TOAS oli kohutav. Lapsed kiskusid igasuguseid asju, jooksid, lärmasid, nutsid ( Anya ) ei sobinud talle vahvlit süüa, ei sobinud talle laua taga istuda, miks !? Pole õrna aimugi.
Kui vahvel söödud ja kommid jagatud, oli aeg, et kingid üle anda. Fintan sai päris huvitavaid asju. jalgpalli ( minult, talle meeldis see, juhhei ) siis draakoni raamatu, kolm väga huvitavat lauamängu, legod ja midagi veel, ei tule meelde, ah, mingi mõõga või midagi sellist, no enivei.
Kingid jagatud - mängisid nad kalapüüdmis mängu, peale seda läksid teisele korrusele, et teha Puppet show, millega nad hakkama ei saanud, küll nutetakse, et teda kopeeritakse ja küll on probleem, et vaikselt ei istuda ja siis lärmati läbisegi. Ma ütlesin küll, nii inglise kui prantsuse keeles, et be quiet, sit down, listen, ecoute ja nii edasi, mingiks 30 sekundiks oli vaikus ja siis hakkas uuesti pihta.
Siis tulid vanemad " lastele järgi " see tähendas seda, et nendega oli kaasas veel + 6 last. Kas pole mitte tore?
Õnneks, õnneks, õnneks, mõned siiski läksid suhteliselt varsti ära ja õnneks tuli Michael üles ja pani neile TV mängima, et mingit saadet vaadata ja siis olid nad vait. Mina olin siis nendega üleval, endal pea lõhkus, palavik, kohutav enesetunne. Need tunnid möödusid nagu nädalad, ausalt. Mõtlesin kogu selle aja, et millal nad juba koju lähevad. Nagu prantslased ikka, juttu jätkus kauaks ja nii nad siis umbes kaheksa paiku hakkasid koju liikuma.
Siis hakkasime koristama. Elisabeth küsis, et kas sa sõid ka ikka vahvleid ja kas sa midagi süüa tahad, polnud juba kella 1st midagi söönud, ütlesin, et ei, ma ei tunne end hästi. Ja siis ta ütles, et mine siis puhka ja magama ära, et ei pea aitama. Aga ma ikka aitasin neid, koristasin üksinda Orla toa ära ja all korrusel jälle pesin nõusi ja panin asjad tagasi ja oligi kogu minu aitamine. Käisin siis kiiresti pesus ära ja läksin juba üheksa paiku voodisse, ja umbes kolmveerand kümme magasin nagu nott!


Täna hommikul üles ärgates end palju paremini ausalt öeldes ei tundnud. Orla tuleb alati iga hommik " tere hommikust, Liis " või kolgib mu uksele, kui ma veel pole üles tõusnud. See ajab nii vihale, hommikuti siin magada väga ei saa. ( Muidugi kui ei tule kell 5 peolt ja lihtsalt oled surmväsinud ja ei tee sellest lärmist välja ) Elisabeth küsis siis, et kas tunnen end paremini, et ma ei näe hea välja :D haha ja ütlesin, et noh, mul on enam-vähem ja siis andis mulle rohtu ja läksime sööma!
Mida me siis hommikusöögiks sõime!? Ikka saiakesi, croussant, pain au chocolat, baguette jaa nii edasi. Mis mulle vähemalt meeldib siin on  värskelt pressitud mahl, niiii hea. Hommikusöök söödud, üritasin natuke prantsuse keelt õppida, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna kohe, kohe oli vaja bussijaama minna, et Julia ja Giulianaga kokku saada ja siis juba Genfi minna. Julia polnud varem käinud ja ütlesin talle, et muidugi lähme täna. Pakkus välja, et kuna ma haige, siis võime ka järgmine nädalavahetus minna aga ma polnud sellega nõus, olin juba lubanud talle Genfi tutvustada. Või noo, kui palju mina ikka tutvustada saan, olen seal vist ainult 7 korda käinud, aga midagi ikka tean juba.
Käisime vanalinnas, järve ääres, jet d'eau fountain Genfis on ikka niiii ilus! Loomulikult kui taevas on hall, siis pole see midagi märkimisväärset, aga kevade poole, vapustav. Sinine taevas ja kõik.
Giuliana tahtis mingi raamatu inglise raamatukokku tagasi viia, mis asus väga imelik kohas, n-ö punase latera tänaval, väga veider oli seal käia. Üldse mingi imelik tänav, oli seal väga luksuslikke restorane ja poode ja siis järsku mingi stripi klubi, hea asukoht, eksole. Peale seda käisime veel Starbuckis, võtsime ühe kohvi ja hakkasime kodu poole minema. Starbuckis küsiti siis, et mis su nimi on, mina et Liis. Vaadata what the hell? näoga otsa, ütlesin siis, L I I S ja sain õige nimega topsiku. :) eelmine kord oli Lyzz, huvitav.
Vanalinnas käisime ka St. Pierre katedraalis ära, mis on lihtsalt nii ilus! Seal istus mingi imelik mees ka, kes mediteeris ehk või .. pole õrna aimugi mida ta seal tegi, igatahes häälitses, ja kui me sisse astusime.. siis vaatas.. kurja pilguga! Aga.. eiii hooli!


Nüüd olen kodus.. Elisabethil ja Michaelil mingid külalised, Tom ja ... mingi naine oma lastega. Mina kirjutan blogi.. pean hakkama keelt õppima, üldse pole tuju. Järgmine nädal Elisabeth läheb ära, Michael on tööl ja mina pean kõige eest hoolt kandma, haigena. :( Milline armas ajastus, kas pole!?
Ainult kaks nädalat veel, ja siis lähen LYONISSE! Ma ei suuda lihtsalt ära oodata.. kaks nädalat veel, awesome. Ma olen alati sinna tahtnud minna. Kaks nädalat.. kaks nädalat.. pole palju, ega !?

Sain just teada, et kaks minu sakslastest sõbrannat, Co ja Silvia, käisin Annecys ära, ilma minuta. Kogu aeg olen rääkinud, et lähme, lähme, lähme ja ma olen pidanud kogu aeg seda trippi edasi lükkama ja ilma minule ütlemata käisid ära. Hakkab vist väike bitsimine pihta siin. Silvia vabandas küll ette ja taha, et ma pidin laste järele vaatama ja talle meeldib minuga aega veeta ja pidudel käija ja ära ole kurb, vihane, solvunud või mis iganes, aga natuke paha tunne ikka, aga pole midagi teha, eks see elu on selline. Kusjuures! Ma praegu avastasin, et need tüdrukud, kellega ma olen väljas käinud, on KÕIK SAKSLASED! Corina, Silvia, Julia, Giuliana, Justine.. whaat the hell!?  Huvitav kas see on mingi märk, et ma peaksin ikka saksa keeles edasi suhtlema, haha, lol. Ma ei tea mida ma siia kirjutan, hakkab juba lollusi kirjutama, suurest väsimusest ja haigena. Mis mulle Co ja Silvia juures ei meeldi on see, et nad räägivad peaaegu kogu aeg saksa keeles, omavahel. Täna Julia ja Ciulinagaga Genfis käies olid nad vähemalt nii kenad, et rääkisime ikka inglise keeles ja nad ütlesid ka, et see pole neist väga kena, aga noh, mis iganes.
Järgmine nädalavahetus lähen Silvia ja Co'ga Val thorysse jõulukinke ostma ja siis on vaid nädal jäänud Lyonini ja kaks nädalat Pariisini ( kuigi see pole veel 100% kindel, ei teagi, kas õnnestub sinna minna !?) ja kolm nädalat koju tulemiseni, aeg ikka lendab kiirelt.

Lisan siia mõned pildid ka tänasest Genfi külastamisest, i had a lot of fun, vinged tüdrukud on nad :)

Kahjuks jäi katedraalist nii palju peale.

 jet d'eau fountain, mina, Julia, Giulinaga, Genfis.

Kas pole mitte ilus?