Homsest...

...jään üksinda koju. Juba praegult on selline imelik tunne, lapsed läksid varem magama ja vanemad pakivad. Kui nad kolm päeva ära olid, juba siis oli mul tegelikult igav, eks ma püüan selle nädala kuidagi moodi sisustada. Mind kutsuti Annemasse'sse ja Annecy'sse, eks kusagil käin ära ja siis tahaks jubedalt minna Lyonisse. Nii nõme, et inimesed, keda ma Genfis tean, peavad see nädal ja järgmine nädal ka töötama, seal on vaheaeg juba läbi ja Prantsusmaa inimesed olid vabad see nädal ja järgmine nädal töö, mul vastupidi.
Täitsa üksinda ka ei taha minna, vot.

Täna oli meil järjekordne probleem Finni'ga. Läksin hommikul nendega välja, hakkasime siis kriitidega tänava peale joonistama ja järsku hakkas Finn rääkima, et miks ma selle mängu siia joonistasin ( teate küll, see hüppe ja kiviga mäng, nagu ruudud ja siis numbrid 1-9, üks jalg, üks jalg - kaks jalga jne.. ) ma siis ütlesin, et sorry, ma ei teadnud, et sa seda tänavad tahad teha, et ruumi on küll, saad ju mujale joonistada, siis ta hakkas nutma. Elisabeth tuli ka välja et miks ta nutab - siis sõimas teda suht ja läks tuppa tagasi. Siis hakkas Finn veel rohkem nutma ja karjuma, et ma võiks selle mängu ära kustutada ja siis hakkas Orla neid parkimiskohtasi joonistama ja P kirjutama kogu aeg. Siis hakkas Finn rohkem nutma ja siis Elisabeth sõimas  teda ja ütles, et enam ei saa väljas mängida, et mine oma tuppa. No ja siis nii oligi.

Me mängisime Orlaga natuke ja siis Finn rahunes maha ja läksime ratastega sõitma. Tulime koju tagasi  - tegin süüa, kartuliputru ja lihapalle, mõlemad sõid mokaotsast natunatukene. Tahtsid TV vaatama minna.

Ülejäänud päev sujus kenasti, midagi märkimisväärset ei juhtunud.  Ja tegelikult ma ei viitsi enam kirjutada ka :D Homme või ülehomme jälle.