Kui ma selle postituse kirjutamist alustasin, oli kell täpselt 3:15, ilm on mõnus - päike paistab, linnud laulavad ja lilled õitsevad, puhub soe kevadtuul  ja taevas on pilvitu - mõelge nüüd ise, kas teie tahaksite sellise ilmaga toas olla ja blogi kirjutada? Ega vist. Noh, see ongi minu ainuke vabandus, miks ma pole nii kaua blogi kirjutanud, või kui nüüd hoolsalt mõelda siis tegelikult olen ma õppinud, see mu aja röövinud ja olen ka palju väljas käinud ja no olgem ausad - ei ole viitsinud ka aga ma LUBAN, et nüüdsest, ehk siis aprillist hakkan jälle kirjutama ja see ei ole aprillinali.

Praegu istun ma Ferney Voltaires.. arvuti süles ja kirjutan blogi. Ega mul interneeti hetkel ei ole aga olin kavalpea ja avasin kodus vajalikud lehed.. aga ma ei suuda hetkel keskenduda - inimesed röövivad minu tähelepanu.. Näiteks praegu on kaks mustanahalist gangsterit badassid ja ei hooli,  et bussiparkimisplatsil seisavad, muusika käib minu Sunrise Avenue'st ka üle ja sõitsid ära telefiniga rääkides.. enne muidugi vaatasid kui imelikud sinised jalanõud ühel vanemal naisterahval olid.  Just sõitis naljakate prillidega mees mööda ja väga ilusate saabastega naine mööda.. saabus buss F Cornavini ja no näete isegi - et ei saa alustada.. olgu. Ma nüüd keskendun .. OOOOOO .. ilus auto. Ei saa.. Val Thoiry bussis on uus bussijuht.. Kaks noormeest üritavad küsitlust teha aga inimesed keelduvad. Olgu, ma nüüd alustan, enne vahetan laulu ära.

Kahe nädalaga ei olegi midagi suurt juhtunud.  Kuna enamus mu nädalaplaani teate või olete varem juba lugenud, siis midagi uut kirjutada ka ei ole. Üks päev käisin koos Giuliana ja Dariaga - aa! Te ei teagi, Sergys oli vahepeal uus au pair - Daria, Saksamaalt.. väga tore tüdruk, aga ta oli ainult kaks ja pool nädalat nii, et temaga väga lähemalt tuttavaks ei saanudki. No muidugi Silvia peole võtsin ta kaasa ja Charly pubisse ka..Igatahaes.. käisin esmaspäeval koos Daria ja Giuliana Val Thoiry's salatit söömas ja see oli nii suur ja nii nämma.. ja kohe üldse nii kallis, nagu tavaliselt kõik siin on ja kolmapäeval käisime kolmekesi Ferney Voltaire's, noh .. mis siin ikka vaadata on. ( issand kui palav mul praegu on ) aga talle vähemalt meeldis, näitasime vanalinna ja kesklinna ja käisime suures kaubanduskeskuses ja nii oligi.. pühapäeval peaks tema asemel uus tüdruk, Saksamaalt ( ülla-ülla) tulema..eks siis paistab mis sorti tüdruk on, netis rääkides tundus küll tore. Neljapäeval läks Elisabeth Kopenhageni ja jäime neljakesi.. Reedel ütles Justine mulle, et judot ei toimu, aga ma pidin sinna koos Fintaniga niivõinaa minema, kuna ta unustas oma pluusi sinna ja laupäeval olid võistlused seega oli vaja ja mis välja tuli - judo täitsa toimus.

Reedel läksime, nagu iga reede Charly pubisse koos Justine, Giuliana, Daria ja ta sõbrannaga, ma kahjuks ei mäleta ta nime enam.. :( Ja laupäeval käisime Genfis Pickwicki pubis, kus esines üks megasuüerhüpervinge lahe bänd.. bändi nimi oli 54321, tulevad Liverpoolist ja bändi solist oli ka Superstaari saates.  Lisan mõned pildid ka, ma ei viitsi pikka juttu sellest kirjutada.. hehe. :)



Kes inglise keelt oskab, siis saab lugeda:
54321 is not so much a name but a countdown to something about to happen. 54321 is happening now and will continue to happen until something explodes.
With their Motion Picture Scenery EP the band successfully combine their two favourite genres; classic American film soundtracks and 70s British rock. The mathematical result would be chaos, a sort of super massive, inter-continental dinner party in the middle of the Atlantic where Ennio Morricone and Keith Moon come to blows over a misplaced bar line.
Thankfully, aptitude for maths features low on 54321's collective CV. Whatever all of that is supposed to mean, the upshot is an original EP that offers a journey from up close and personal to huge and anthemic. The band insist that the EP must be listened to in full to be appreciated. Bon appetit...
54321 are currently trying to recruit an even-tempered, house-trained manager. Must have good sense of humour and own vehicle. Most importantly this person will have an address book to rival Michael Jackson's and be able to administer a good smacked bottom upon occasion

See mehike oli väga imelik, tahtis ka Superstaar vist olla ja keegi ütles et: " wtf is this " ? ( Mis kurat see veel on ?)

Paremalt: Moi, Giuliana, Ella, Jess et Justine. 

Eelmine nädal.

Elisabethi endiselt ei olnud, ta tule eelmine neljapäev, seega pidin ma natukene rohkem tegema, see seisnes selles, et pidin Fintaniga natuke koolitööd tegema ja voila - saan aru küll..
Või noh, piinlikke hetki ikka tuleb.. eelmine kolmapäev näiteks olin poes ja siis poemüüja küsis, et kas mu nimi on arvutisse regristeeritud, kui on, siis saaksin hindadest natukene alla, ma ütlesin, et ei ole aga võib registreerida ja okei muidugi.. nii, esimene küsimus: Mis su ees nimi on ? Minu vastus - ma ei tea, ma olen lihtsalt au pair siin.    Nagu MIDAA?  Ma ei saanud kahjuks ta küsimusest aru, nii lihtsalt.. ja siis pidin vabandama ja mis kõike veel haha..

Tegelikult selle poole aasta jooksul on olnud mul  keelega seoses olnud kaks väga piinlikku hetke.

1) Olin suures kaubanduskeskuses, Val Thoiry's toidupoes.. oli kaks kotti - kilekott ja käekott. Olin kassas kui kuulsin, et müüja küsis minult midagi, alguses nagu ikka, oli minu vastus kas oui oui, või non, non. Seekord otsustasin jah kasuks ja ütlesin, et " oui, oui ". Siis tegi müüja väga imeliku näo pähe, küsis uuesti ja tahtis mu kotti näha, siis kuulsin sõna " ekstra " ja sain aru, et ta küsis, et kas mul midagi muud kotis ei ole, ega ma midagi ei varastanud - ja mina rahulikult rõõmsa näoga - JA JA JA! Oh ime, et turvameest ei kutsunud.

2) Just kirjutasin eespool, et müüja küsis, kas ma nimi on arvutisse registreeritud, et siis saaksin hindadest alla, ütlesin, et ei ole aga võib teha, noh okei. Ja tema esimene küsimus on: Mis on tere eesnimi? ja minu vastus - ma ei tea, ma olen lihtsalt au pair siin.

Nädala alguses tuli ka üllatus, et muidu pidi Michael siin olema, aga talt paluti kolmapäeval Washingtoni sõita ja seega pidin ma pmst. kaheks päevaks lastega üksinda koju jääma, midagi hullu ei olnud, nad on minuga nii ära harjunud, et ei mingit nutmist või küsimist kus ema-isa on. Käitusid hästi, ainult asi on häiris ja häirib siiamaani on see, et nad ei suuda korralikult süüa, alati vigurdavad ja kisavad ja lollitavad ja lõpptulemus oli ka käes - Orla pillas oma taldriku maha, kus oli riis ja kanakaste, oii kui vihaseks ma siis sain, ütlesin, et tema peab ära koristama ja siis nuttis seal tükk aega, et ega mul enam kana ei ole, vott ei olnud ja siis nuttis seal.

Reedel tuli Elisabethi õde siia koos oma perega, peres oli ka üks beebi, kes kogu aeg nuttis ja mind ajas see närvi.. magada ei saa, muusikat kuulata ei saa, midagi teha ei saa, sest laps nutab.. vastik. Ja kui palju nad lärmi tegid.  Ma nendega väga palju aega ei veetnud, kuna nädalavahetuseti olen ma pigem väljas kui kodus ja kui ma koju jõudsin, siis nemad juba magasid ja hommikul kui nad üles ärkasid, " magasin " mina, kui mul muidugi lasti. Pühapäeval, munadepühal, ütles Elisabeth mulle, et nad lähvad Juura mägedesse ja tulevad esmaspäeval! JEEEEEEE, üksinda kodus, V A I K U S ! Tore uudis mulle..

Pühapäeval käisin koos Justinega ratastega sõitmas, kuna ilm oli nii ilus - päike ja helesinine taevas ja roheline ja linnud ja lilled ( vabandust Eestis inimesed, haha. )
Kõik oleks olnud ilus ja tore, kui Cristian, kellel on supermegalahe bmw poleks meid näinud, igatahaes - meie siis sõitsime Justinega üles mäge ja tema sõitis oma bemmiga meie kõrval ja küsis, et noh kuidas läheb, ega raske ei ole, jõuate veel või, endal väga naljakas..

Peale ratastega sõitu mõtlesime, et läheks Divonne, kuna Justine polnud seal enńem käinud - mõeldud, tehtud. Käisime ära, sinna minek oli tee väga normaalne, aga GPS valis koju tagasi tulemiseks väga imeliku, metsaäärse tee, käänulise ja kitsa ja mis kõike veel.. ega pimedas tuleks hirm nahka küll. Ja hiljem vaatasime RTL'st mingit saksa filmi ja oligi kõik.

Esmaspäeval tuli pere tagasi ja töönädal jälle algas.

Teisipäeval tundsin, et tervis on halb, kurk oli valus ja pea valutas, aga ega ma tore inimene sellele kohe tähelepanu ei pööranud. Niisiis, kolmapäeval tuli veel nohu ja kurguvalu läks hullemaks..+ peavalu ja kõhuvalu, kuid oota, see pole veel kõik! Neljapäeva öösel magan rahulikult, kui ärkasin kell 2 väga suure kõhuvalu peale üles, piinlesin, kui üks hetk tundsin, et okei - nüüd tuleb üles, ja tuligi. Oksendasin 2 korda, piinlesin terve öö kõhuvalu käes ja palavik ja reede oli veel hullem, kõht oli korras aga palavik tõusis 38,4ni..külmavärinud ja nii paha olla... õnneks pere oli mõistev ja ütles, et mine voodisse, et sa ei pea täna töötama, maga ja ole rahulikult. Nii ma ka tegingi.. lebasin terve päeva voodis, ei teinud mitte midagi ja magama jäin mõned minutit pärast kaheksat, niisiis ei kuulnudki, kui Elisabethi vend koos oma perega siia tuli - jah, lugesite õigesti - JÄLLE KÜLALISED, Jälle on majas 5 täiskasvanut ja 5 last.. JEE!

Laupäeval juhtus Orlaga paha õnnetus - nad käisid mänguväljakul, ta kukkus seal ja nüüd on tal käsi kipsis. Vähemalt 6 nädalat peab kipsi olema.. vaene tüdruk :(

Tant d'annes, tant d'annes, youss' on se connait, tant d'annes, tant d'annes, youss' on se connait,
j'peux pas t'oublier, j'peux pas t'oublier, non. Jääb kummitama

Ja ärge unustage kunagist lemmikut ai se eu te pego!