Ma saan aru, et au pairid üldjuhul ei jää südamesõbrannadeks, tuleme ju erinevatest riikidest ja vahemaad on pikad, kontakt kaob, eks esialgu ikka neti teel suhtleme, teeme plaane, kuid lõppudelõpuks seisab igaüks vaid enda eest ja minnakse oma teed, sest iga üks peab, eks näis tulevik seekord toob.
Juliast sai mulle selle kolme kuu jooksul väga hea sõbranna.
Saime tuttavaks kooli ees, nagu enamus au pairidiga Sergyst.. alguses oli väga.. pinnapeale jutt, nagu ikka - ilus ilm täna, mitme lapse eest sa hoolitsed, kuidas läheb, kuidas su päev oli?
See kõik muutus, kui ühel pühapäevasel päeval ma otsustasin Juliale Genfi tutvustada.. olgu, mis tutvustaja mina nüüd ikka olen, midagi tean.. kuid siiki.. ilm oli ilus ja ta jäi ülimalt rahule.
Käisime vanalinnas, järve ääres, " pahamainega tänaval, mitte, et me teadlikult sinna olesime tahtnud minna " ,
katedraali vaatamas.. äärmiselt meeldiv päev oli.
Sellele järgnesid, nädalas vähemalt 3 korda kellegi juures õhtuti istumine ja rääkimine, absoluutselt kõigest, maailmaasjadest, vähemalt kella kaheteistkümneni ja hommikuti kooli ees kurtsime, et oii issand kui väsinud me oleme. Muidugi ei istunud me ainult kodus, üksteise juures, vaid tihti reedeti läksime Charly pubisse.. hea seltskond, väike jook, mõnus muusika.. väärt aeg.
Me tahtsime minna Annecy'sse ja Lausanne'i, kuid meie ilusa plaani rikkusid " babysitting ", ning seetõttu jõudsimegi vaid Annecy'sse, kuid sellegipoolest oli super seal! Hommikul hakkasime kella 10ne paiku sõitma.. mina olin roolis.. ja Giuliana lihtsalt magas tagaistmel.. Julia oli kaardilugeja.. seal sai ka omajagu nalja.. Tahtsime pizzat.. käisime umbes kolm restorani läbi.. mõtlesime, et ohh ei.. äkki leiame ikka parema, aga vott ei leidnud, ja pöördusime esimese valiku juurde tagasi.. Võtsime päevamenüü - salat oli ülihea. suur, kuid väga maitsev - pearoaks sain mina mingi verise lihatüki ja Giuliana maitsetud spagetid, kuid Julia ei kurtnud. Käisime veel üleval katedraali vaatamas.. näitust, mis oli üli igav.. KALA! Julia väitis, et me kõik olele ülikoolist ja teeme uurimistööd ja seetõttu saime pileti vaid 2.70 - mis oli üliodav, vähemalt siin. Tagasitulles olime kõik üliväsinud..
Muidugi on neid seiku veel, mida mäletada! Kuidas me mägedesse kõndima läksima, ja ta arvas, et mandrarinikoor on vereplekk.. või kui me ükskord " jalutama " läksime.. kõndisime 3 km umbes tund ja 10 minutit.. padukat tuli.. kohutav.
Tegelikult olen ma äärmiselt tänulik talle selle eest, mida ta minu jaoks teinud on.. Ega vist igaüks ei viitsiks oma vabast ajast kellegiga hambaarsti juurde kaasa tulla ja vaadata seal 2 tundi, kuidas ta piinleb.. võib bentsuvõtma šveitsi.. kus me esimest korda väga täpselt aru ei saanud, kuidas see masin töötab ja meid " püta'ks kutsuti.. või me koos shoppama lähme ja minul kaarti aktiveerida aitab..ja kui ... nii palju oleks veel öelda.. aga ma jätan selle enda teada..
Igatahes.. ma loodan, et tal läheb Saksamaal hästi, hoian pöialt, et ülikoolis oma eksami ilusti ära teeb ( seda loomulikult, et teeb ) ja .. üritan kontaki hoida!
Alles gut!
Tore on lugeda head:) Ole tubli !
ReplyDelete